“Kodutunde” saate produtsent Kristi Nilov kasvatab Berni-Alpi karjakoera kutsikat ning veedab temaga iga päev vähemalt tunni looduses jalutades.
Kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid ja kes lemmikutest olid teie kodus lapsepõlves?Eks kõigile lastele meeldivad loomad juba varakult, nii ka mulle. Ja meie lapsepõlvekodus olid alati loomad, pisikesi nähvitsaid on olnud, merisead ja viimati kasvas seal Rotveiler -Aristella.
Millised loomad on teie kodus olnud senise elu jooksul?
Minu isiklikus kodus on olnud senini vaid kass, täiesti tavaline metskass-Liisu, kes lõpuks valis aga oma koduks siiski mu ema kodu ja seal ta nüüd pesitsebki. Aga tema sattumine minu koju oli ka pisut nagu mu emast tingitud, nimelt Rotveiler- Aristella leidis kuskilt imetillukese kassipoja, kel polnud silmigi peas, tassis selle oma suurte lõugade vahel koju ning lapsendas ta, oli täielikult ema eest pisikesele kiisule. Kummaline selle loo juures aga oli see, et Rotikas kasse üleüldse ei sallinud, jooksis neile järgi nõnda, et peremees lohises tal sabas ja nüüd siis tuli kassipojaga, loomulikult jäeti kass seega alles.
Teil on praegu Berni-Alpi karjakoer. Kuidas tema teie koju sattus?
Jah minu kodus elutseb juba kolm kuud bernikas Kaimon Gerheil Amadeus! On alles viiekuune kutsikas kuid paras elukas juba ja ta kasvab veel, täna kaalub ta 38 kg, seega sülle enam ei mahu, kuigi ta väga tahaks. Ma olen oma koju alati koera tahtnud ja mitte pisikest vaid sellist, kes ikka koera moodi välja näeb ja tema näeb. Ta on rahuliku loomuga, ei vaja erilist jooksutamist, sest ta lihtsalt ei viitsi ega jaksa, samas võtab õppust lennult ja tunneb ülihästi enda territooriumi. Mulle meeldiks, kui ta pisut rohkem toas tahaks olla, aga ta ei taha – palav on. Käib nuusib inimesed üle, kõik toad tatsab läbi, uurib ega laual või lastetoas mingeid jäänukeid pole ja siis läheb taas õue. Lapsed jätavad vahel nõusid erinevatesse kohtadesse ja Amadeus siis on see, kelle käes need pidevalt klirisevad.
Sattus ta minu juurde nõnda, et minu õde on nimelt „bernide” kasvataja ja aprillis sündis neil kümme kutsikat, sealtkaudu oli turvaline koer võtta, sest tugisüsteem koera kasvatamisel oli omastkäest võtta. Koera võttes peaks järgi mõtlema, et kas ja kuhu on võimalik loomake jätta kui oled ise pidevalt ratastel ja et koer saaks sotsiaalselt kasvada, et ta oleks õnnelik.
Käite pidevalt “Kodutunde” saate võtetel ja sõidate mööda erinevaid Eesti paiku ringi. Kas koer on teiega kaasas või hoolitseb koera eest teie äraolekul keegi teine?Paaril korral on ta olnud minuga kaasas kui ta veel hästi pisike oli ja alles kohanes minuga, nüüd ja edaspidi ei saaks teda enam võtta, sest ta võtab terve kodubussi enda alla. Sel ajal kui mina olen ära, hoolitseb Amadeusi eest minu 17-aastane poeg või pikema äraoleku ajal minu õde Moonica, kes ongi koerakasvataja. Seal talle väga meeldib- mängib omataolistega.
Teie koer on võitnud medaleid. Millistel võistlustel ja kus te koeraga osalenud olete ning millised need võidetud medalid on?
Ta on alles beebi, seega mingit erilist medaliarsenali tal veel pole kuid, jah, Amadeus käis oma esimesel näitusel Saku Suurhallis 28. septembril, sai tõu parima kutsika tiitli ja eriauhinna oma välimuse ja liikumise eest. Nii tema ema kui ka isa on Eestis erinevaid auhindu võitnud, isa on nii Eesti kui paljude teiste maade tšempion, seega saab loota, et käbi kännust kaugele ei kuku.
Millised toidud teie koerale maitsevad?
Temal on oma kindel toit, aga loomulikult talle maitseb rohkem see toit, mida inimesed armastavad. Korra nädalas annan talle ka toorest liha ja päris konti saab ka.
Kas olete õpetanud koerale mingeid trikke ka?
Ikka, ta suudab mitu käsklust korraga juba tabada – siia, istu, käppa! Seismine ja silma vaatamine ei meeldi. Vahel viitsib ta ka palli mängida, aga seda mitte väga pikalt. Samuti on tal väga selge oma territoorium, ilma pererahvata ta sealt ei lahku, mööduvatele inimestele ei lähene – ainult juhul kui nad natukenegi on sisenenud tema alale. Praegu temalt rohkemat ei eeldakski, ikka samm-sammult edasi.
Kas käite koeraga ka näiteks metsajooksu tegemas või lihtsalt jalutamas kusagil?
Iga päev vähemalt tunniks läheme põllule või metsa jalutama, et ta saaks tundma õppida erinevaid lõhnu.
Kas teil on paika pandud ka mingi päevaplaan, et mis kellaajal te koera jaoks vaba olete ja konkreetselt ainult temaga tegelete, või on ta teil pidevalt kaasas igal pool?
Praegu ta enam ei ole minuga igal pool kaasas kuid kuni neljanda elukuuni võtsin ta tõepoolest igale poole kaasa, et ta saaks erinevaid kogemusi – sõitsime liftis, käisime treppidest, linna vahel, kus on palju müra, mere ääres, kiirelt mööda vuhisevate jalgratturite tee ääres jne. Kui väidetavalt inimlast saab kasvatada kuni kolmanda eluaastani – edasi saab ainult suunata, siis koerakutsikat neljanda elukuuni, selle aja jooksul saab ta enamuse ehmatavatest kogemustest kätte ja täiskasvanuna nendega taas kokku puutudes, tunneb end turvaliselt ja ei asu põhjendamatult nt jalgratturit ründama või autodele järgi jooksma.Vähemalt tund aega iga päev saab ta ainult endale, ülejäänu aja on ta lihtsalt meie seltsis või magab ukse taga.
Kas teil on plaanis tulevikus veel mõni lemmikloom endale võtta ning millist looma te endale võtta sooviksite ning miks just teda?
Praegu selliseid plaane ei ole, las Amadeus olla ainuke meil, katsume temast kõigepealt väärika koera kasvatada.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Mina ei tee plaane tulevikku, elan tänases hetkes ja võtan sellest, mis võtta annab. Tulevikule mõeldes tuleb stress, palju lihtsam on olla hetkes kohal, just nüüd ja praegu, sest siis on võimalik elu ka nautida.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.