Umbes aasta tagasi avaldasid kaksteist Tšehhi ja Saksa teadlast huvitava artikli ajakirjas Frontiers in Zoology, milles katsete ja analüüside tulemusel väideti, et koerad on võimelised tajuma Maa magnetvälja muutusi ning eelistavad väljaheiteid teha põhja-lõunasuunaliselt.
Magnetoretseptsioon ehk loomade võime tajuda magnetvälja on teadlasi huvitanud juba ammustest aegadest alates. Selleks on tehtud hulgaliselt eksperimente, mille eesmärgiks on olnud tõestada imetajate, lindude ja muude loomade tundlikkust magnetvälja suhtes, mis on neile abiks kodutee leidmisel või hooajalise migratsiooni ajal õige suuna valimisel.
Varasematest aegadest oli juba teada, et mesilased, sipelgad, hiired, rotid, nahkhiired, linnud, vaalad, hirved, isegi karjamaal olevad lehmad ja jahti pidavad rebased on suutelised tajuma magnetvälja ja selle järgi navigeerima. Seetõttu otsustasid bioloogid kindlaks teha, et kas ka koerad on suutelised piiravate keskkonnategurite ja peremehe hüüete puudumisel põhjasuunda üles leidma.
Tšehhid uurisid koerte harjumusiTeadlaste tuumiku moodustasid Prahas asuva Tšehhi Maaülikooli (Česká zemědělská univerzita v Praze, ČZU, Czech University of Agriculture in Prague) uurijad, kellele olid abiks Saksamaa Duisburg-Esseni ülikoolis (Universität Duisburg-Essen) töötavad zooloogid. Vlastimil Harti poolt juhitud meeskonna töö tulemuseks oli 12-leheküljeline artikkel „Dogs are sensitive to small variations of the Earth’s magnetic field“ (Koerad tunnetavad Maa magnetvälja kergeid häireid). Teised uuringus osalenud teadlased olid Petra Nováková, Erich Pascal Malkemper, Sabine Begall, Vladimír Hanzal, Miloš Ježek, Tomáš Kušta, Veronika Nemcová, Jana Adámková, Katerina Benediktová, Jaroslav ČCervený ja Hynek Burda.Õpetlased võtsid eesmärgiks uurida, kuidas Maa magnetväli mõjutab koeri. „Me tahtsime teada saada, kas koertel esineb mingeid märke magnetvälja tunnetamisel, s.t kas nad valivad kindla suuna erinevate tegevuste ajal, näiteks une, toitumise, territooriumi märgistamise korral,“ selgitas teemavalikut Hynek Burda.Teadlased uurisid 70 koera 37 erinevast tõust. Suuremate eksimuste vältimiseks olid koerad eri soost ning erinesid ka vanuseliselt ja kaalult, lisaks jälgiti neid ööpäeva erinevatel aegadel ja erinevates ilmastikutingimustes. Samuti arvestati magnetvälja ning geomagnetilisi seisundeid ja muutusi.Ebatavalise teaduseksperimendi jooksul võtsid teadlased erilise tähelepanu alla koerte väljaheidete tegemine. Kahe aasta jooksul fikseeriti koertel 1893 roojamist ja 5582 urineerimist (kokku 7475 juhtumit), mille ajal mõõdeti koera kehaasendit kompassiga.
Emastel ja isastel koertel on erinev lähenemine
Andmete analüüsimisel jõudsid teadlased arusaamisele, et magnetväli mõjutab koeri olulisel määral ja nad tunnetavad seda üsna hästi. Olles Maa magnetvälja suhtes väga tundlikud, liiguvad ja positsioneerivad koerad end magnetvälja jõujoonte järgi ning on võimelised polaarsuse muutustele ka reageerima. Kui magnetväli on selgelt tunnetatav, siis asetavad koerad end alateadlikult põhja-lõunasuunaliselt isegi soolestikku kergendades. Teisiti öeldes sätivad koerad end kükitama mööda planeedi magnetvälja jõujooni. See tähendab, et junne tegema hakates ei vali koerad suunda, kuhupoole vaadata, juhuslikult.Tšehhide kinnitusel ongi oluliseks teguriks magnetväli. Teadlased jälgisid pika aja vältel omaendi kodukoeri ja selgitasid välja, et kui koerad hakkavad valima kohta oma loomulike vajaduste rahuldamiseks, s.o pissimiseks ja kakamiseks, siis nad orienteeruvad Maa magnetvälja järgi ja vaatavad selle tegevuse juures kindlas suunas: nende nägu on suunatud põhja ja saba – lõunasse või vastupidi. Ükski koeraliik ei eelistanud väljaheiteid teha ida-läänesuunaliselt, teadlaste kinnitusel nad lausa vältisid seda suunda. Seejuures tulevad need eelistused paremini välja siis, kui koerad tegutsevad omapäi, mitte ei talutata neid rihma otsas.Kui mõlemast soost koerad paigutavad oma kehad defekatsiooni käigus põhja-lõunasuunaliselt, siis ainult emased eelistavad niimoodi asetuda ka kusepõie tühjendamisel. Isastel koertel taolist eelistust ei täheldatud – teadlased oletavad, et võib-olla on siinjuures põhjuseks erinev urineerimisviis: kui isased tõstavad jalga, siis emased langetavad puusad, mis sarnaneb mingil määral kakamisele.Niipea, kui Maa magnetväli peaks tugevamalt muutuma (Päikese loite, magnettormide jms korral), reageerivad koerad sellele. „Me tõestasime, et rahulikus elektromagnetväljas asetuvad koerad roojamisel kõige sagedamini põhja-lõunasuunaliselt. Kui aga tekivad magnethäired, siis kaotavad koerad orientiiri ja teevad oma asju täiesti juhuslikult!“ teatasid teadlased.
Miks koerad nii teevad, ei teata
Lehmade, rebaste ja teiste ülalloetletud elusolendite puhul on mõnevõrra arusaadav, miks nad asetuvad põhja-lõunasuunaliselt – see on neile mingis mõttes kasulik või vajalik. Aga miks on koertel vaja urineerida ja kakada ranges vastavuses magnetväljaga, seda pole suudetud praeguseks veel välja selgitada. ”See on endiselt saladus, miks koerad teevad just nii nagu nad teevad, orienteerides kõike vastavuses magnetväljaga. Jääb mulje, et nad teevad seda “teadlikult”. Koerad justkui tajuksid magnetvälja. Koerad on võimelised kompassisuundi “nägema”, “kuulma” või eristama nende “lõhnu”. Võib-olla tunnevad nad end paremini ja mugavamalt just põhja-lõuna suunas,” kirjutasid teadlased.Teadlaste arvates võib nende uurimus anda uue tõuke biomagnetilisteks uuringuteks, sealhulgas on tekkinud võimalus näidata, et Maa magnetväli võib mõjutada organismide käitumist olulisemal määral, kui senini arvatud. „Meie uurimus sunnib biolooge ja meedikuid tõsisemalt uurima magnettormide mõju, mis võib seniarvatust olla tunduvalt suurem,“ märkisid teadlased.Paljusid inimesi huvitas, kui palju taoline uurimus raha ja muid vahendeid nõudis. „See ja meie mõned teisedki uuringud pole meile põhiteemaks. Meie peamiseks tööks on õpetamine ja eksperimentaalsed täppisuuringud laboris, mis ei huvita ei ajakirjanikke ega laiemat üldsust. Nimetatud koerteuuringu tegime lihtsalt lõbu pärast ja hobi korras. Oma kolleegide ja sõpradega viisime koeri välja jalutuskäigule, nagu seda teevad miljonid inimesed kogu maailmas. Kuid ainult meie võtsime nendele jalutamistele kaasa kompassi, pliiatsi ja paberi märkmete tegemiseks. Aga õhtuti, kui teised vaatavad telerit, istuvad internetis ja baaris või tegelevad teiste hobidega, asusime meie päeva jooksul kogutud andmeid analüüsima. See uuring ei läinud meile peale ajakulu mitte midagi maksma. Siiski… andmete analüüsimiseks vajasime statistikaprogrammi Oriana, kuid selle litsentsi omandasime me juba varem teiste uurimisprojektide jaoks,“ selgitas professor Hynek Burda.Selle suurepärase uurimuse eest, mis sisaldas palju tabeleid, skeeme, joonistusi ja valemeid, anti teadlaste rühmale 2014. aasta lõpus Nalja- ehk Liba-Nobeli bioloogiaauhind. Autoritele valmistas tunnustuse saamine palju rõõmu, mistõttu preemiale olid järele tulnud koguni kuus teadlast kaheteistkümnest. Kuna Ameerika Ühendriikidesse peavad kõik laureaadid sõitma oma kulu ja kirjadega, siis oli nii suure seltskonna tseremooniale saabumine meeldivaks üllatuseks ka organisaatoritele.
Ka lehmad asetuvad põhja-lõunasuunaliselt
Juba 2008. aastal tõestasid Saksamaa Duisburg-Esseni ülikooli zooloogid Hynek Burda ja Sabine Begall koos oma kolleegidega, et lehmad ei asetu karjamaal juhuslikult, vaid suunavad oma kehad põhja-lõunasuunaliselt. Teadlased uurisid Google Earth satelliitfotodelt 8510 veise asukohta 308 maailma eri paigas. Fotod valiti välja sellised, kus loomad olid selgelt nähtavad ja nad asusid tasasel maastikul, mitte veekogude või toidukohtade läheduses, mis võis nende asetust mõjutada. Pärast fotode põhjalikku analüüsimist jõudsid teadlased järeldusele, et suurema tõenäosusega olid lehmad rivistatud pigem põhja-lõunasuunaliselt kui juhuslikult. Igast kolmest lehmast olid põhja-lõunasuunaliselt asetunud kaks looma. Teadlaste sõnul tunnetavad lehmad Maa magnetilist põhjapoolust ning nad omavad nn sisemist kompassi, mis võimaldab neil end magnetilise põhjapooluse järgi asetada. Miks neil seda vaja on, ei osanud teadlased ütelda. Ühe versiooni kohaselt võiks selline suunavaist aidata veistel üles leida näiteks kodutee, kuid see on kõigest oletus.
Kui aga veiste läheduses peaks paiknema kõrgepingeliin, siis ajab see veised segadusse ja nad ei võta enam sisse põhja-lõunasuunalist sihti, vaid jäävad aasale passima täiesti juhuslikult orienteeritutena.
Allan Espenberg
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.