Loomade eestkoste organisatsioon Loomus andis hooandjate abil välja ainulaadse raamatu, mille keskmes on otsekohesed vestlused Eesti loomakaitsjate ja loomaõiguslastega.
Ühisrahastusplatvormi Hooandja vahendusel toetas raamatu valmimist 177 inimest mitmest erinevast riigist. Raamatu Loomade poolt autor on Loomuse juhataja, kauaaegne loomakaitsja ja loomade õiguste eest seisja Kadri Taperson.
Ühel kuumal kevadpäeval vestlesin Kadriga loomadest, loomade eestkostest, tema igapäevasest tööst ja kirjutamisest.
Kadri, kes oli sinu esimene loomsõber? Räägi temast pisut.Minu esimesed loomsõbrad olid headest lasteraamatutest. Sealt tuli ka arusaam sellest, kui hea sõber saab olla loom. Tegelikult olen sünnist saadik loomadega kokku puutunud. Meil olid koerad perekonnaliikmed: Joosep, Vooster, Truuta. Aga ma kindlasti ei mõistnud neid nii nagu praegu loomi. Paljud lapsed küll tajuvad loomi hästi, aga mitte kõik.Mulle tundub, et me ei saa mõista loomi siis, kui me veel ei mõista ennast, saame seda teha siis, kui oleme valmis ja tasakaalus. Ja just seepärast pean oma esimeseks päris loomsõbraks koera nimega Babette, keda kahjuks enam pole.
Tema oli ikkagi kõige suurem sõber. Babette mõistis mind poolest sõnast. Ma tunnen temast väga puudust. Tunnen puudust ta sisemisest tarkusest. Näiteks teadis ta nimepidi vähemalt kümmet inimest. Talle meeldisid samad inimesed, kes mullegi. Ta oli väga huvitatud erinevatest ettevõtmistest ja üritustest, mida me koos Hiiumaal korraldasime. Ma tegelikult pidasin varjupaika Babette iga koos. Ma lihtsalt unustasin ära, et ta oli koer.
Kas mäletad hetke, mil lõid seose lemmik- ja põllumajanduses kasutatavate loomade kannatuste vahel?Piinlikult hilja. Minu jaoks jääb see mõistatuseks, miks nii hilja. Ma ei ole ju kunagi silmaklappidega elanud. Ka toona, kui teised loomakaitsjad mulle sellest rääkisid, imestasin, et kuidas ma küll nii hilja lõin seose oma tarbimisharjumuste ja loomade kannatuste vahel.Ma arvan, et ma tegelikult ei teadnudki, et inimene saab hakkama ka nii, et ei tarbi loomseid tooteid. Olen mõelnud, et ehk seletab minu hilist ärkamist ka asjaolu, et infot sain ju noorematelt inimestelt kui ma ise tollal.
Samas infot mõistma pani mind ilmselt maal elamine ja kokkupuude loomadega. Sellest räägin tegelikult ka raamatus. Tegin oma elustiilis muudatusi kohe peale seda, kui olin mõistnud.
Kuidas loomaõigusluseni jõudsid?
Loomaõigusluseni jõudsin läbi loomapääste tegevuse ja läbi isikliku arengu. Ma pole kunagi konformist olnud. Olen väga noorena olnud punkar, teisitimõtleja, iseseisvuslane jne. See on üsna loomulik arengulugu. Olen alati ühiskonna protsessidesse kriitiliselt suhtunud.
Sa oled üks kauaaegsemaid ja tuntumaid loomavaldkonna aktiviste Eestis. Kas ja kuidas on loomade olukord Eestis muutunud võrreldes sinu tegutsemise algusajaga?Selle paarikümne aasta jooksul oleme õnneks jõudnud teadmiseni, et loomad pole ainult kassid ja koerad ja et põllumajanduses kasutatavad loomad on samamoodi tundlikud olendid.Teiseks tahan välja tuua meediat ja selle suhtumist loomateemadesse. Kajastus on alates 2006. aastast hüppeliselt kasvanud. Muutunud on ka loomaarstindus: rohkem steriliseerimis-kastreerimisi, kiipimisi, aga ka eutanaasiaid. Kõikide nende toimingute kvaliteet on samuti parem. Loomakaitsevaldkonna areng on olnud sarnane vaimupuudega inimeste valdkonnaga. Oleme jõudnud oma arengus hetkel punkti, kus teame küll, et nii ei sobi rääkida või teha, aga teeme seda ikka. Näiteks ühiskonna tasemel teame, et kassipoegi ei tohi uputada ja selline tegevus on vähenenud. Kuid me ei tee seda sellepärast, et see on julm, vaid seepärast, et nii ei tohi, et on seaduslikult keelatud.
Kõige rohkem näen aga muutusi tarbimisvalikutes. Kümme aastat tagasi poleks ma iial arvanud, et taimetoit nii populaarne saab olema.
Mille üle sa täna rõõmustad või millega rahul oled?Ma rõõmustan naiivselt selle üle, et mul pole sees tühi tunne, et mu elu pole tühja elatud.Mulle väga meeldib veeta aega inimestega, kes on samavõrd pühendunud kui mina. See on kohutavalt hea tunne tegutseda koos inimestega, kellele loomad korda lähevad.Mul on hea meel, et loomakaitse on valdkond, mida ei saa enam ignoreerida. Loomaõiguslaste ja -kaitsjate globaalne kogukond on olemas ja kasvab.Rõõmustav on see kui me avastame mingisuguse uue töövõtte, tekib ideid, kuidas paremini infot inimesteni viia. See on loominguline protsess ja annab ka endale palju.
Rõõmustan loomade üle. Kõige rõõmsamad hetked on need, kui saan konkreetset looma abistada, tema elu muuta. Muide sel põhjusel jäävad paljud loomakaitsjad just selle tegevuse ehk otsese abistamise juurde. Selline tegevus ei pruugi tingimata kaasa tuua paradigma või ühiskondlike muutusi, kuid see tunne, mis sisse jääb, on kirjeldamatu. Looma rõõmu nägemine on väga väärtuslik.
Milline näeb välja ühe aktiivse loomade eestkostja töönädal?Kuidagi on läinud nii, et minust on saanud elukutseline loomaõiguslane. See tähendab, et on väga keeruline töövälisel ajal nendest teemadest eemal olla.Oluline on üritada tegevust planeerida ja piiritleda. Minu tööülesanne on hoida organisatsiooni käigus. Ma planeerin kirjalikult oma töönädala. Me töötame kaugvormis ja me ei pruugi nädalate kaupa üksteist näha. Seega sedalaadi töövorm nõuab palju vastutustunnet ja üksteise usaldamist. Need on meie enda loodud töökohad ja me peame ise täiel määral vastutama. See käib kõigi Loomuse inimeste kohta. Peame oskama hästi palju erinevaid asju alates planeerimisest, lõpetades loomade tundmisega. On oluline kanda hoolt selle üle, et oleks piisavalt ressursse ehk raha ja inimesi ja et tegevus vastaks eesmärkidele.
Kuigi Loomuse otsese loomade päästetegevusega ei tegele, pöördutakse siiski iganädalaselt meie poole ja vahel on vaja tegutseda ka selles vallas.
Mis on sinu arvates loomakaitsetöö suurimad takistused?
Me ei ela väga loomasõbraliku kultuuriga ühiskonnas. Paljud asjad, milles meie oleme jõudnud veendumusele, on inimestele uued. Kasvõi seesama tõdemus, et loom on isik ja tundlik olend. Selle selgitamine ühiskonnale, kus on harjutud teisiti mõtlema, võtab kohutavalt aega. Loomakaitse töö taga pole mitte mingisuguseid väljatöötatud struktuure või fonde. Kõik tuleb ise luua. Ehk suurimad takistused on temaatika uudsus ja töö rohkus.
Kohtudes aktivistist fotograafi Jo-Anne McArthuriga tundus mulle, et loomaõiguste aktivistil kui inimesel, kes on pidevalt sunnitud vastu võtma muserdavat teavet ja olema n-ö sekundaarse trauma ohver, ei jää muud üle kui olla, sügaval sees, optimist. McArthur nõustus minuga. Mida sina sellest arvad?
Mulle tundub, et inimene on keerulisem. Jo-Anne on olemuselt helgem inimene, kes samas puutub töös kokku kirjeldamatute õudustega, nii et ta peab endas selle optimisti üles leidma ja alles hoidma. Ma tean, et ta teeb iseendaga tööd. Minus on olemas ka must pessimistlik ja depressiivne sügavik, millesse sattudes tunnetan maailma koledamat poolt ja puhast kurjust ilma igasuguste filtrite või kaitseta. Sellest sügavikust tuleb end eemal hoida niikuinii.
Kuidas tulid mõttele raamat kirjutada?
Mul läks aega enne, kui kirjutamistõrkest üle sain. Aastaid tundus, et olulisem on asju teha, kui neist kirjutada. Mulle tundus, et need asjad, mida teen, on tunduvalt olulisemad ja nõuavad palju rohkem inimeselt kui kirjutamine. Siiski mingil hetkel sain aru, et see, mida ma teen, tuleb kirja panna. Eestis on sellest tõesti väga vähe kirjutatud. Ja kirjutamise ajal selgus, kui palju selliseid raamatuid tegelikult tarvis on.
Kellele sa oma raamatut eelkõige soovitad? Milline on raamatu peamine sõnum?Soovitan eelkõige neile, kel on huvi selle vastu, millega loomakaitsjad ja loomaõiguslased tegelevad. See pilt, milline on loomakaitsetööst inimestel, kes valdkonnaga kokku ei puutu, on reaalsusest tihtilugu erinev. Soovitan ka neile, kes tahavad ise tegutseda või alles alustavad selles valdkonnas.
Raamatu peamise sõnumina näen tõdemust, et sellist asja kui loomakaitsja ei tohiks olemas olla – loomade õiguste kaitsmine ja teise liigi mõistmine peaks olema iga inimese kohustus.
Sinu raamat on nüüd kuu aega olemas olnud ja saadaval ka raamatukauplustes, raamatukogudes. Milline on olnud üllatavaim tagasiside seni?
Üllatav on vast see, et tagasisidet on olnud nii erinevat. Mõnedele inimestele on meeldinud just need isiklikumat laadi loomalood, mõned on kirjutanud, et neile meeldis, et raamatus on palju infot ja fakte. No ja muidugi, et ta on liiga lühike. Üks lugeja oli pahane, et teda ümber ei kasvatatud. Ta lootis raamatust leida rohkem argumente loomaõiguslikule mõttele. Mulle siiski tundub, et see on seal olemas; loomad on isikud, kellega peaksime planeedil koos toimima ilma neile liiga tegemata ja loomakasvatus on planeedi hävitaja number üks.
Millest sa järgmisena kirjutad?
Ma tegelikult kirjutan koguaeg. See on osa mu tööst. Kirjutan kampaaniatekste, artikleid, ettekandeid, jms. Aga ma tahaksin kirjutada eelkõige nii, et oleks aega süveneda. Loomade poolt oli natuke kohustuslikus korras kirjutatud ja sellest jäi palju välja. Olen ka lubanud alustada blogipidamisega. Peale selle, et tahaksin kirjutada nii,e t oleks aega, tahaksin kirjutada asjadest, mida ise ka veel ei tea. Olen kindel, et inimese ja looma koostoimimises on palju sellist, mida me täna ei tea, aga mis aitab meil liigina ellu jääda ja inimene olla.
Millal karusloomafarmid Eestis keelustatakse?
Siis kui Eesti poliitikud aru saavad, et farmides elavad loomad on samasugused nagu nendesamade poliitikute koerad, kes nüüd tohivad Riigikokku tööle kaasa tulla. Keelustamine sõltub otsustajatest; praegu on võimalus midagi väga konkreetset loomade heaks ära teha ja jääda sellega meelde noorele ja väga noorele valijale.
Annika Lepp
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.