Algselt jahikoeraks aretatud inglise setterit kasutatakse Eestis jahil suhteliselt harva, samas kui mujal maailmas on ta jahikoerana väga hinnatud.
Inglise setteriga aitavad tuttavaks saada Eva-Liisa Salin (temal on kaasas 12-aastane Muri ehk Murrieta, kes on teiste meie tänases seltskonnas olevate koerte ema vanaema), Jane Faizullin (temal on kaasas 8-aastane Poppy, kes on Muri poeg) ja Evelin Pärna (temal on kaasas 8-aastane Sillu, kes on Poppy õde ja 4-kuune Juku, kes on Sillu poeg). Igati uhke seltskond.Inglise setter on üks neljast setterist iiri, iiri punavalge ja gordoni setteri kõrval. Mina mäletan seda koeratõugu kuulsast ja nukrast vene filmist „Valge Bim Mustkõrv” (1977, lisaks koerale, mängis selles filmis ka suurepärane vene näitleja Vjatšeslav Tihhonov ja see film kandideeris isegi parima võõrkeelse filmi Oscarile!). Eesti keeles ilmus veidi enne filmi ekraanidele jõudmist ka samanimeline raamat (1975), mille autoriks Gavriil Trojepolski, kes oli hariduselt agronoom. Siinkohal pean tõdema, et seda sümpaatset raamatut eesti keeles pärast 1975. aastat kahjuks rohkem ilmunud ei olegi.
Inglise setterid Eestis
Eva-Liisa Salin valis juba lapsepõlves talle kingitud koeratõugude plakatilt välja just setterid ning film „Valge Bim Mustkõrv“ võlus ka tema jäägitult. Tema varajases lapsepõlvekodus oli küll muid loomi, aga koeri mitte. Eva-Liisa otsus oli kindel: kui koer tuleb, siis olgu see just setter ja umbes 12 aasta vanuselt saigi temast setteriomanik. Algusest peale eelistanuks Eva-Liisa ka just inglise setterit. „Aga tol ajal ei olnud neid saada ja esimene oli iiri setter.“ Teine koer oli gordoni setter ja alles siis saabus lõpuks see päris „oma“ – inglise setter, aasta siis oli umbes 2003. Täna on Eva-Liisal kodus üks inglise setter – 12-aastane Muri ehk Edenbridge Very Expected Murrieta ja ka inglise kokkerspanjel, kellest ma mõned numbrid tagasi ka Lemmikus juttu tegin.Jane Faizullin tegeles aastaid tagasi bokseritega. Pärast seda oli pikem paus koerapidamises, kui äkki otsustas Jane, et võiks võtta iiri setteri, kuid sel hetkel ei olnud iirlast Eestist võtta. Olid võtta inglise ja gordoni setteri kutsikad.„Kui nägin inglise setteri kutsikat,“ naerab Jane, „siis oli otsus langetatud.“Evelin Pärnal olid varem suured puudlid ja afganistani hurdad. Kui afganistani hurdad surid, siis arvas Evelin, et ta ei võtta enam mitte kunagi mitte ühtegi koera, sest ta kartis, et ei ela koera surma enam üle. Möödus kaks kuud, Evelin hakkas ikkagi uut koera otsima. Mõtles ka tema iiri setteri peale, kuid valituks sai Sillu, inglise setter.„Nii nagu ma Sillut nägin,“ räägib Evelin, „oli otsus kindel, seda koera ma tahan.“Evelin mäletab sedagi, kui ta oli 10-aastane, siis käis ta kinos vaatamas filmi „Valge Bim Mustkõrv“. Juba siis oli ta kindel, et selle koera peab ta endale kunagi saama, kuigi toona ei teadnud ta seda, mis tõuga on tegemist. Ja muideks, väikesel Jukul, on üks kõrv must, mistõttu võib märgata sarnaseid jooni filmikoeraga.Täna tegutseb Eestis Setterite Klubi, mille juhatusse kuuluvad – Liisa Larm, Liina Kümnik, Siret Piigli, Pauliina Siimumäe ja Inna Vesi. Nii nagu aastaid tagasi on ka täna Eestis kõige populaarsem iiri setter, seejärel on võrdselt gordoni ja inglise settereid (neid on Eestis ca 45 koera, kellest ca 20 inglast kuuluvad ka klubisse), ja ei maksa unustada, et on ju veel ka neljas setter ehk iiri punavalge setter.
Eestisse jäänud vähe
Eestis on inglise settereid vähe. Miks on inglise settereid Eestis vähem kui näiteks iiri settereid? Eva-Liisa ütleb, et täpseid põhjuseid on ka temal raske välja pakkuda. „Eesti esimese iseseisvuse ajal ehk 1920-30ndatel aastatel oli inglise setter üks populaarsemaid koeratõugusid Eestis,“ räägib Eva-Liisa.Tegelikult on see üsna hämmastamapanev fakt, sest kes oleks uskunud, et inglise setter just siis sedavõrd populaarne oli. Inglise setteri valikul võib segavaks faktoriks olla ka valge värv ning tugevam jahiinstinkt: „Minu kogemus näitab, et nende jahiinstinkt on tugevam kui iiri ja gordoni setteritel,“ lisab Eva-Liisa. Jane Faizullin kinnitab, et terves maailmas on inglise settereid väga vähe, isegi tõu kodumaal. Üks põhjus võib olla selles, et inglise setteri pesakonnad on oluliselt väiksemad kui iiri setteritel. Iirlastel võib sündida kümme ja rohkem kutsikat, inglastel võib olla pesakondi, milles on vaid 2-3 kutsikat.Populaarne on inglise setter Venemaal, ju teatakse seal tänaseni filmi „Valge Bim Mustkõrv“. Eva-Liisa kinnitab, et Venemaalt tuuakse ka Eestisse igati tublisid ja häid inglise setteri kutsikaid. Ta lisab, et eelmisel aastal pidi Eestis sündima viis pesakonda inglise settereid, kuid sündis vaid kaks pesakonda ja kummaski oli ka vaid kaks kutsikat. Probleemiks on ka see, et Eestis ja ka lähiriikides (va Venemaa) pole piisavalt palju aretusisaseid.
Inglise setter – kes ta on
Inglise setterit on kahte tüüpi. Üks on aretatud vaid selleks, et olla just jahikoer – koer on väiksem, kergem ja lühema karvkattega – see on nn Llewellini-tüüpi inglise setter. Nemad on populaarsed Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaa, USA ja Kanadas, kuid jahikoera tüüpi inglasi on hakatud ka Eestisse tooma. Eesti Setterite Klubis neid registreeritud ei ole, aga omanikud võiksid klubile ka sellistest koertest kindlasti teada anda. Teine koer on välimuselt hoopis teistsugune – ta on suurem ja rikkalikuma karvkattega – nn Laveracki-tüüpi inglise setter. See on ka nn näitusetüüp, keda nähakse rohkem näitusel või lihtsalt lemmikuna kodudes. Mitmel sellisel koeral on jahiinstinkt aretustöö käigus vähenenud. Ideaalis võiks inglise setter olla edukas nii näitusel kui jahil (nn „dual setter“).Sitke ja atleetlik inglise setter on keskmist kasvu linnukoer. Tema varased eelkäijad on “setting dog”-ideks kutsutud linnukoerad, kes pidasid jahti vuttidele, faasanitele ja tetredele. Seetõttu suudab ka tänane inglise setter ajada jälge suurepäraselt õhust, joosta saagi järele pea püsti ja ka üsna pikki vahemaid. Algselt jahikoeraks aretatud inglise setterit kasutatakse Eestis jahil siiski suhteliselt harva, samas kui mujal maailmas on ta jahikoerana väga hinnatud. Jane kinnitab, et inglise setteri jahiinstinkt (on nad ju ikkagi jahi- ja linnukoer) on väga tugev, mistõttu on palju omanikke, kes oma koeri rihmast lahti ei lase. Seetõttu peab inglise setterit hakkama kutsikast harjutama, et ta omaniku juurest ära ei jookseks. Kui inglise setter „leiab“ lõhna, siis ei või kunagi teada, mis edasi juhtuma hakkab.Evelin lisab, et tema koer Sillu on küll kuulekas ja koolitatud, kuid ka tema on huvitatud lindudest (pardid, kajakad, varesed jne) ja kui koer lindu näeb, siis ta ka läheb. Kutsu või ära kutsu.
Hurmava pilguga koerad
Inglise setterite tumedate silmade hurmav ja sõbralik pilk on vastupandamatu. Paljud omanikud kinnitavad, et koer justkui räägib oma silmadega. Evelin naerab, et kui tema koer oli paar nädalat tema ema juures hoiul, siis kinnitas ema, et ta ei suutnud koera pilgule vastu panna, sest see oli ju nii kurb. Evelin ütleb, et ema ei saanud lihtsalt aru, kuidas koer teda oma pilguga „ära kasutab“, et saada seda, mida ta tahtis.Inglise setteril on sirge, seljaga ühel joonel kergelt lehviv saba, mis on märk tõu rahulikkusest ja armastusväärsusest. Kael on peenike ja graatsiline, aga samas tugev. Emaste turjakõrgus on kuni 61 cm, isastel kuni 69 cm. Lainjas, pikk ja siidine karvkate on pikem jalgade tagaosal, rinnal, kõhu all ja sabal. Inglise setteri värvigamma on rikkalik, põhitoon on aga alati valge. Värvitoonid on erinevad: mustad täpid ütlevad, et värvitoon on blue belton, trikoloor tähendab musti ja valgeid täppe üheskoos, lemon belton tähendab kollakasvalget, liver belton maksavalget ja orange belton oranzikaid täppe. Inglise setteri kutsikad sünnivad ilma täppideta, täpid tulevad nähtavale paarinädalastel kutsikatel.Eva-Liisale sümpatiseeribki just inglaste värvus – see olevat otsekui kamuflaaž – koer justkui sulandub teatud maastikega ühte. Päris valget värvi siiski ei esine, mingid täpikesed on ikka olemas. „Üldine reegel on, et väga tume värv ei ole soositud.“ Näituse kohtunikele ei meeldivat ka eriti kehal olevad laigud.
Karvkatte hooldamine
Karvkatet tuleks kammida ja puhastada iga päev, vältimaks eriti niiskete ilmade ja lumega pikkadesse karvadesse tekkida võivaid pusasid. Näiteks tagajalgadele tekkivad pusad võivad koera ebameeldivalt häirida. Metallpiidega hari ja kamm kuuluvad seega iga inglise setteri omaniku põhivarustusse. Kui koera juba kutsikast saati harjutada kammimise ja trimmimisega, siis harjub ta selle tegevusega ära. Inglise setter ei ole kohustuslikus korras trimmitav tõug, kuid elegantse välimuse säilitamiseks on trimmimine soovitatav. Näituse trimmingut võiks teha kaks nädalat enne näitust, muul ajal kahe- kuni neljakuise vahega. Vahel tuleks ette võtta ka šampoonipesu.Eva-Liisa oma koeri igal juhul trimmib.„Trimmin karva poole kõrvani ja lisaks sellele ka kaela ning käppasid. Puhmas kaelakarvad mulle ei meeldi. Oleneb muidugi eesmärgist – jahikoera puhul ei ole see nii oluline. Üldiselt tuleb aga karvkatte korrashoidu, eriti käppade ümbrust, jälgida kõikide setteritüüpide puhul.” Eva-Liisa kinnitab, et koeri tuleb kindlasti hakata trimmimisega varakult harjutama, et neid trimmeri põrinaga paremini tuttavaks teha – erinevad müraallikad ei kuulu üldiselt just setterite meelishelide hulka. Kui otsest näituseperioodi pole, siis umbes 3-kuulise perioodi vältel teeb ta ise oma koertele trimmimist.
Mitte kõige lihtsama iseloomuga koerad
Inglise setter on sõbralik, otsekohene ja avatud tõug, kes suhtleb hea meelega ka võõraste inimestega ja lastega. Iseloomult on inglise setter rahulik, on Jane kindel. Iiri setter on kübe rahutum, gordoni setter on iseloomult tõsisem. Inglise setter on tubli jahikoer, kellega võib harrastada ka koerasporti, kuid nad võivad olla ka mõnusad diivanikoerad.Jane lisab, et inglise setter on sõbralik, leplik, kannatlik, rahulik ja väärikas, sobib väga hästi perekoeraks. Inglased saavad ka omavahel hästi läbi, kuigi isastel võib ikka erimeelsusi ette tulla. Jane meenutab ka setterite klubi kooskäimisi, ühiseid jalutuskäike, kus on koos olnud isegi 28 setterit!Eva-Liisa kinnitab, et tema arvates on inglise setter heatahtlik, temperamentne, aktiivne. Ta on vahva perekoer, kuid tal on tõepoolest ka suurepärane jahiinstinkt.
Evelin lisab, et inglise setter on tõepoolest perekoer, sõbralik ja aktiivne, igati nunnu koer. Neile meeldib olla karjas ja peres, neile ei meeldi olla üksinda.
Iseseisev, kuid seltsilembeneInglise setteritest räägitakse ka kui iseseisvast koeratõust, kas see on pigem selline isemõtlemine või midagi muud? Ja teisalt öeldakse, et inglise setter tahab olla koos inimesega? Koera iseseisvust iseloomustab näiteks see, kui ta rannas lahti lasta, võib ta joosta üpris kaugele. Eva-Liisa kinnitab, et inglise setter on aretatud iseseisvaks jahikoeraks, mistõttu ta otsibki iseseisvalt ja ta ei ole omaniku käsklustest ja tegevustest sõltuv.„Läheb lindudele järgi või otsib iseseisvalt,“ tõdeb Eva-Liisa.Jahimehed kasutavad jahil käivatel setteritel seetõttu kellukesi ja piipareid, et koera asukoht ja tegevus kuuldavaks teha. „Samas, setter reeglina jälgib, kas sina ka ikka samas suunas järgi tuled. Kui näiteks laika võib mõningal juhul olla ekstreemne näide iseseisvusest – koer läheb metsa ja võibki üksi kauaks metsa jääda, siis inglise setter on ikkagi sõltuv juhist ja kui ta märkab juhi kadumist, siis ta satub segadusse. Siis kaob ka tema iseseisvus ja ta hakkab ainult peremeest otsima,“ räägib Eva-Liisa.On ka Muri mõnikord võtnud jälje üles ja läinud … õnneks on ta alati Eva-Liisa juurde tagasi tulnud. Ka Eva-Liisa on kindel, et inglise setteri koolitamine ei ole lihtne, kuna neis on isepäisust ja soovi ise otsustada, kuigi saab ka inglastega koerasporti teha, osad asjad võtavad lihtsalt rohkem aega, kui mõne teise tõuga.Ja veel, inglise setter on energiline, tähelepanu armastav ja inimesele orienteeritud koer, sobib perekoeraks sellistele inimestele, kes pööravad koerale tähelepanu ja viitsivad ning tahavad temaga tegeleda. Nad on väga aktiivsed koerad ja tahavad palju liikuda. Nagu iga koer, vajavad nad koolitust. Eva-Liisa jätkab: „Inglise setteri omanik võiks olla eneseteadlik inimene. Järjepidevus ja distsipliin on üks olulisemaid asju setteri pidamisel. Oma käitumise jälgimine, et koerale mitte valesid signaale anda. Samuti peaks olema füüsilist jaksu, et jaksata setteriga koos liikuda. Ideaalis võiks olla oma aed, aga see selle puudumine ei olevat takistuseks setteri võtmisel – lihtsalt tuleb nendega siis rohkem hommikuti ja peale tööd liikuda ning seda ka pimedatel talveõhtutel lambivalgel.” Vahva on Eva-Liisa mõte, et inglise setter sobib suurepäraselt ka aktiivsetele pesnionäridele.
Treenimisel tuleb olla kannatlik
Maailmakuulus psühholoog Stanley Coren avaldas 1994. aastal kuulsa raamatu koerte intelligentsusest ja selles on ka koerte intelligentsuse edetabel, milles ta paigutab inglise setteri 37. kohale. Sellega tõuseb inglise setter paljudest teistest töötavatest koertest ettepoole. Tõepoolest, inglise setterid on targad ja teisalt ka kavalad. Õppimissoov on neis olemas, aga treenimine nõuab omanikult üsna kannatlikku meelt, koolituskeskkonna rahulikkust, kavalust, enesekindlust, õiget hetke ja hääletooni ning hulgaliselt huumorimeelt. Eva-Liisa on harrastanud oma koertega sõnakuulelikkust ning kinnitab, et koer on täiesti treenitav ja ka võistlustel on võimalik osaleda. Erinevate allikate väitel tuleb õpetamist alustada juba varasest kutsikaeast, sest see iseseisva mõtlemise ja kangekaelse iseloomuga väike sell võib muidu ka kodus üsna palju pahandusi teha. Nad on iseloomult üsna õrnad, seetõttu ei tohi treenimine olla karm ning kriitiline. Kiitused, klikker ja maiused on kõige paremaks „abimeheks”. Samas peab koerale hästi selgeks tegema ka käskluse „ei.“Jane sõnul on inglise setteri koolitamine keeruline, sest inglastel on sageli palju omi mõtteid ja arvamusi, mis sageli omaniku soovidega ei klapi. Sageli arvab inglane, et ta teeb harjutusi ja ülesandeid, kuna omanik seda tahab. Jane meenutab, kuidas ta ühel vihmasel päeval sooritas sõnakuulelikkuse eksamit, mil tema Poppy säilitas inglasliku väärikuse, ja ei lamanudki märjal rohul, kuigi käsklus oli „lama“. Jane lisab samas, et ega hea jahikoer ei peagi olema liiga sõnakuulelik, veidi tuleb ikka ka oma peaga mõtelda.
Liikumine, liikumine, liikumine
Liikumise korrapärasus on tõule väga oluline. Liikumise määr võib tasapisi kasvada, kuid seda tuleb teha mõistlikult. Inglise setteri lihased hakkavad arenema umbes nelja nädala vanuses ehk juba kutsikaeas. Siis saab kutsikas aru, mida kõike ta oma kasvavate jalgade ja muude kehaosadega suudab. Hüppamine, ronimine ja väljas olemine on inglise setteri tulevikku silmas pidades vägagi oluline. Samas alles 2-3-aastane inglise setter on täiuslikus lihastoonuses.Lisaks igapäevasele liikumisel võib inglise setteriga harrastada kuulekuskoolitust, jahikoolitust, näitusekoolitust, agility’d ja jalgrattasõitu. Ka matkamine, aktiivsusmängud, otsimisharjutused ja pallimängud on inglise setterile vaid kasuks.Inglise setteritele meeldib toimetada erinevate takistuste ja ronimisvahenditega. Agilitys on kasuks ka nende kiirus. Ainus probleem on see, kuidas saada koer huvituma ainult oma juhist ja takistustest, kui läheduses on muid häirivaid tegureid ja ärritajaid. Agility-harrastus nõuab head vormi, tegevusvalmidust ja head ühistööd koerajuhiga, mistõttu võib see inglise setteriga just alguses olla suhteliselt keeruline.Ka matkamine ja metsas käimine on koerale meeltmööda, sest on ju inglise setter algupäraselt ikkagi jahikoer.
Seda mõnu on näha ka meie kohtumisel, kui koerad metsas olemist naudivad, ja kui lõpuks jõuame mere äärde – oh seda lusti ja rõõmu!
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.