Jakuutia laika on vene koeratõug, kes on pärit Jakuutiast ehk Sahhast, kus teda on kasutatud karja-, jahi- ja kelgukoerana.
Jakuutia laika tõug on väga vana ja ta on tuntud väga hea haistmise tõttu. Karjakoerana kasutati teda põhjapõtrade karjatamisel, kuid tal on veres ka vägagi korralik jahikirg.Tänast tõututvustust alustan sellest, et saame tuttavaks Jakuutia Vabariigiga. Sahha (ametlikult Sahha (Jakuutia) Vabariik) on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Kaug-Ida föderaalringkonnas.Sahha asub Ida-Siberis ja on pindalalt Venemaa suurim haldusüksus (18% Venemaa territooriumist). Sahha pindala on 3 078 125km2 ja elanikke on 964 330, pealinn on Jakutsk, mida on nimetatud ka maailma kõige külmemaks linnaks (silmas peetakse õhutemperatuuri). Jakutskis asub ka maailmakuukus mammutimuuseum. Sahha ametlikeks keelteks on vene ja jakuudi keel.Jakuutia suurimad jõed on Leena, Olenjok, Jana, Indigirka, Kolõma. Seal on üle 700 järve. Sahha on maavarade poolest väga rikas. Seal leidub naftat, maagaasi, kulda, teemante, kivisütt, tina, volframir ja hõbedat. 99% Venemaa teemantidest (13% maailma toodangust) on pärit Sahhast.
Omamoodi Sahha teemantiks võib pidada ka jakuutia laikat. Seda tõugu koeri ei ole maailmas palju, ja nad on pärit üsna väikesest genofondist, mistõttu tuleb väga täpselt jälgida kutsika võtmisel, milline on konkreetse isendi sugupuu.
Jakuutia laika, väga vana tõugJakuutia laikaga aitab meid tuttvaks saada Ege Maas, kellel on kodus kaks jakuutia laikat – 10kuune Musi (ehk Artõk) ja 3aastane Sandaara. Enne, kui tõust täpsemalt rääkida, siis meenutan ühte teadusartiklit paar aastat tagasi.Postimehe teaduskülgedel kirjutati põnevast uudisest, mis puudutas kaugel Põhjameres asuval saarel leitud koerte jäänustest, mis võib olla märk spetsiaalsest koerte aretamisest ligi 7000 aastat enne varasemat kõige vanemat teadaolevat aretamist. Ja miks mitte ei oleks võinud olla need just ka jakuutia laikad.“Žohovi saare kunagised elanikud olid karm rahvas. Ühelt poolt suutsid nad elada Põhjamere külmas kliimas, kus temperatuurid püsisid aastaringselt alla nulli. Lisaks sellele olid nad teadaolevalt ainus ilma tulirelvadeta jääkarusid jahtinud rahvas. Värskes ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports avaldatud uuringust selgub aga nende inimeste puhul üllatav asjaolu – teadaolevalt olid nad ka esimesed inimesed, kes aretasid spetsiaalsete eesmärkide jaoks koeratõuge. Vanuselt järgmisest tõuaretuse arheoloogilisest leiukohast on see koguni tuhandeid aastaid vanem.«Uuring on üsna veenev ja väga põnev,» kommenteeris tulemusi Science’ile Smithsoniani Loodusloo Muuseumi arheozooloog Melinda Zeder. Nimelt võivad uuringu tulemused näidata, miks inimesed üldse koerad kodustasid – eks ikka töö tegemiseks.
Ajal, mil žohovlased oma uusi paremaid sõpru aretasid, oli saar nimelt Siberi maismaaga ühenduses, mis andis neile võimaluse jahtida suveperioodil põhjapõtru ja talvel jääkarusid. Kodust sadade kilomeetrite kaugusel püütud saagi vedamiseks vajati aga transpordivahendeid. Probleem lahendatigi kelgukoerte aretamisega. Õigupoolest leiti esimesed jäänused koerarakenditest ja neid vedanud penidest juba 1989. aastal, kuid seni jäi selgusetuks, kas saarel oli toimunud ka konkreetsete tunnustega tõugude aretamist.”
Ege Maas ja tema koeradEge Maas on aidanud Lemmiku lugejal koeratõugudega ka varem tuttavaks saada. Aastaid tagasi olen rääkinud Egega nii pikakarvalistest colliedest kui ka shih tzudest, ja nüüd on võimalus temaga rääkida ka jakuutia laikast.Ege on koertega tegelenud juba alates 1972. aastast. Siis hakkas ta tegelema pikakarvaliste colliedega. Hiljem lisandusid valikusse shih tzud. Lisaks sellele on Ege Maas olnud loomakaupluse Semu omanik ja juhataja, lisaks on ta olnud ka tunnustatud kohtunik koertenäitustel. Praegu tegutseb Semu-pood Tallinnas Nõmme Keskuses ja seda juhib Ege tütar. Aastate jooksul on Ege kasvatanud lembelinde, kuldtäht-paradiisilinde, viirpapagoisid, satiin-hamstreid jpt. põnevaid loomi.
Viimased kolm ja pool aastat on Ege elanud ja töötanud Soomes, kuid ka Soomes tegeleb ta oma vabal ajal koertega, ka muude loomadega (viirpapagoid, deegud, sh haruldased valged deegud, ka liivakarva deegud). Koertest on Ege „perekonnas“ 15 shih-tzud, kaks pikakarvalist colliet ja kaks jakuutia laikat.
Ootamatu avastusKuidas Ege avastas/ leidis jakuutia laika? Ege kinnitab, et see oli nagu välk selgest taevast. Egel on hea tuttava Jakuutias, kes tegeleb nii shih-tzude kui ka laikadega. Egel tekkis huvi, et mis koer see selline jakuutia laika on, kuid esialgu oli see lihtsalt lihtne huvi. Laikade perenaine küsis mitmel korral Egelt, et kas talle see tõug meeldib. Loomulikult meeldis, sest on ju jakuutia laikad juba oma välimuselt väga ilusad koerad.Kolm aastat tagasi toimus Moskvas koerte maailmanäitus ja näituse lõppedes, veidi enne ära minekut, tuli see sama jakuutlanna, Leena Sidorova ilus must kutsikas süles Ege juurde ja ulatab Egele imearmsa kutsika: „See on sulle!“„Täiesti välk selgest taevast,“ naerab Ege. „Sedasi ma selle esimese jakuutlase sain. Emane koer, kellel nimeks Sandaara. Ja ühe euro andsin kasvatajale ka, sest ilma rahata koera võtta tegelikult ju ei tohigi.“Ege lisab, et ta mõtles kolm-neli kuud väga pingsalt, kas ta saab Sandaara endale jätta. Oli see ju tema koerte seltskonnas kolmas tõug, kas ta saab ikka temaga hakkama.„Sandaara oli juba kutsikana võrratu iseloomuga, ja suurepärane koer,“ kinnitab Ege, mistõttu oli otsus kindel, Sandaara on tema koer.Teise kasvataja ehk Vladimir Nahkotkini käest sai Ege endale ka teise koera ehk Artõki (kodunimega Musi, ja tegelikult ta ongi väga musi ja väga armas), kes saab kohe varsti aataseks, ja tema on poiss. Praegu hoiab Ege seoses Musiga kontakti Anastasija Stepanovaga.Ege lisab, et ka Artõki tulek oli esialgu väga kahtlane, sest oli ta ju endale kinnitanud, et ei võta juurde ühtegi uut suurt koera, rääkimata isast. Kuid Leena Sidorova jagas pilte, ja otse loomulikult on jakuutia laika kutsikad väga armsad, mistõttu nii see läks.Ege meenutab veel sedagi, et Musiga olid veidi keerulised lood. Ta oli kutsikana saanud ühe emase koera käest hammustada, kusjuures nii hullusti, et hammustus oli läinud läbi koonu suulakke välja. Kasvataja oli pakkunud tema asemele hoopis ühte oma teist, aastast koera, kes oli Leena Sidorova suur lemmik. Ega ei saanud sedasi, et võtta endale teise inimese lemmik, mistõttu oodati ära Artõki operatsioon, mis õnnestus suurepäraselt, ja praegu pole Artõki-Musi koonul isegi armi näha.
Musi on vahva vunts ka seetõttu, et tema on sündinud väljas, kui kraadiklaas näitas minus 54 kraadi! Ja seetõttu võib kohe alguses öelda, et jakuutia laika on koer, kes pigem on ikkagi õuekoer (olgu väljas soe või külm), ja toakoeraks jakuutlased väga hästi ei sobi.
Jakuutia laika meil ja mujalTäna võib öelda, et jakuutia laika on vana koeratõug, keda siiski liiga palju ei tunta, teda ei ole isegi FCI poolt kinnitatud. Ege lisab, et palju on tehtud selleks, et FCI seda tõugu lõpuks siiski ka kinnitaks.Loomulikult on ta jakuutia rahva rahvuslik aare, kuid tundub, et väga palju neid mujale maailma sealt siiski ei viidud-toodud. Ühel hetkel hakkas tõug Jakuutias lausa välja surema, oli palju intiige ja populatsioon kahanes kiirelt, kuid õnneks siiski oli inimesi, kes olid nõus selega tõuga tegelema ja koera „päästma“.Viimastel aastatel on hakatud tõu vastu suuremat huvi tundma ka mujal maailmas, on ju ka Eestis facebooki tehtud Eesti jakuutlaste lehekülg, Eestis on kaks kennelit, kellel on olnud jakuutia laika kutsikad.Lisaks Venemaale kasvatatakse jakuutia laikat tänapäeval ka Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ukrainas ja Soomes. Seda tõugu koeri võib leida ka USA’st ja Luksemburgist. Suurematest kennelliitudest on seda tõugu tunnustanud Venemaa Kennelliit, American Kennel Club, kuid ka Eesti, Soome, Läti, Leedu, Poola, Itaalia ja isegi Brasiilia Kennelliit.
Ege lisab, et Soomes on kinnitamisel Jakuutia Laika Klubi, järgmisest aastast saab jakuutlastega Soomes ka näitustel käia, on olemas facebooki-lehekülg ja jakuutlasi on Soomes ca 40-50 koera, kuigi ametlikult on registreeritud kaks-kolm koera.
Välimuselt tugev arktiline koerJakuutia laika välimus võib erinevatel isenditele erinev, ka Sandaara ja Musi oma välimuselt üsnagi erinevad koerad. Võiks öelda, et Sandaaras on miskit, mis tuletab meelde bordercolliet, karjala karukoera ja võib-olla isegi mõnda belgia lambakoera, Musi on rohkem husky, malamuudi, samojeedi koera ja isegi ameerika akita moodi, kuid jakuutia laika on keskmist kasvu (collie-kasvu koer), üsna kõrgete jalgadega (emased on isastest kübe pikemad) ja tugev arktiline koer (saani vedamine ei ole lihtne töö, mistõttu peabki koer olema tugev ja jõuline).Tema veidi ümar ja üsna lai pea on veidi kiilukujuline ja üsna teravate joontega. Koon on kiilukujuline ja tipust teravnev,Silmad on mandlikujulised, sirged ja teineteisest üsna kaugel. Silmad võivad olla sinised, pruunid, ühest silmast sinised ja teisest pruunid ning nn segavärvi ehk mõlemas silmas võib olla nii sinist kui ka pruuni. Musil ongi üks silm sinine ja teine pruun, Sandaaral on silmad pruunid, kuid päikesevalguses on need lausa kollased.Kõrvad asetsevad kõrgel ja on kolmnurksed, võivad olla püstised või poolpüstised.Koera rindkere on prajalt sügav ja lai. Keha on lihaseline ja tugev. Selg on sirge, lai ja tugev. Jalad on sirged, tugevad ja lihaselised. Saba asetseb poolkaarena selja peal.Isase koera turjakõrgus on 55-59cm (ideaaliks on 56cm) ja emastel 53-57cm (ideaaliks 55cm).
Jakuutia laika liikumine peab olema sujus ja vaevatu. Ege lisab, et jalutuskäikudel on nii Musi kui ka Sandaara kiired ja traavivad ilusasti. Tuleval talvel üritab Ege ühe oma koertest ehk Musi ka saani ette rakendada ja vaadata, mis sellest välja tuleb.
Tiheda ja paksu karvkattega koerKarvkate on keskmise pikkusega, tihe (eriti tihe on koera aluskarv), läikiv ja kare (pehme kutsikakarv vahetub ca teiseks eluaastaks ja muutub „karedamaks“, mistõttu võin öelda, et Musil on praegu ikka väga-väga pehme ja mõnus jakuutlase kutsikakarv).Karv on pikem jalgade sisekülgedel ja sabal, isastel moodustavad pikemad karvad kaela ümber „krae“. Karv on veidi pikem ja tihedam kui näiteks siberi huskyl. Lubatud on kõik värvid, koerad võivad olla kahe (must-valge, pruun-valge, hall-valge ja punane-valge) ja kolme värviga või täiesti valged. Musti jakuutia laikasid Ege näinud ei ole.
Näitusekoerad vajavad ikka kammimist ja hooldamist. Ege lisab, et tema jakuutlased „ei protesti“ ka küüntehoolduse puhul.
Iseloomult julge ja sõbralikJakuutia laika on julge (kindlasti mitte ei tohi olla ta kuri, see on kirjas ka tõustandardis), liikuv ja paindlik, otsib inimesega kontakti, leebe ja sõbralik (Ege lisab, et mõnes mõttes üsnagi tundlikud, kellele ei meeldi pragada ega riielda saada), sotsiaalne ja temperamentne koer. Vaatamata sellele, et ta on laika, ei haugu nad üldse mitte palju. Pean tunnistama, et meie paaritunnise kohtumise ajal (koerte jaoks võõras aias) ei kuulnud ma neid mitte kordagi haukumas.Ege kinnitab, et Musi ongi julge, liikuv ja temperamentne koer, kes saab ka kõikide inimestega väga hästi läbi. Sandaara on veidi ettevaatlikum, ja ta ei tahagi igaühega sõber olla. Kuid Sandaara on olnud ka väga tubli näitusekoer, nii on tal ette näidata Venemaa ja Eesti tšempioni tiitel, kuid ka tiitel „Balti Võitja“. Sel aastal hakkab Ege käima näitustel ka Musiga.Jakuutia laika on üsnagi lihtsalt koolitatav. Ege meenutab, et isegi esimesed jalutuskäigud rihma otsas olid nendega väga lihtsad, ei nad tirinud ega tõmmanud, oskasid ilusasti ka rihma otsas jalutada. Ege on oma koeri kodus ise koolitanud ja nad on nutikad ning õpivad kiirelt. Ege lisab, et koerad saavad Soomes metsas vabalt joosta, kuid nad tulevad koheselt kutsumise peale tagasi, vaatamata sellele, kui mõni jänes või faasan on huviorbiiti sattunud.
Saksamaal on teada ühte jakuutia laikat, kes sooritanud päästekoerakoolituse ja läbinud ka vastavad testid. Venemaal osalevad jakuutia laikad koerarakendite võistlustel kuid ei tohi osaleda jahikatsetel.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.