Näitlejanna Hanna Allsaar on kirglik loomasõber. Kes tema hoole alla satub, see sinna ka jääb.
Millised loomad olid teie lapsepõlvekodus ning kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid?Lapsena oli meil Kohtla-Nõmmel koer, kelle nimi oli Tommi. Siis, kui ma sündisin oli ta juba suur koer (ja võõraste vastu väga kuri), kuid minu võttis ta kohe omaks. Mängisime koos päevad läbi ning ta oli minuga väga kannatlik, kuid kui mäng tema jaoks üle piiri läks, kutsus ta kohe mu ema appi.Ja ema tuli joostes kohe: “Mis Sa tegid Tommile?” Ma vastasin muidugi, et ma ei teinud midagi, mille peale ema alati küsis: “Miks siis Tommi mind appi kutsus?” Mu ema oli talle kõige tähtsam.
Peale Tommi oli meil veel kass, aga too armastas rohkem omaette käia. Tema nime ma enam ei mäleta. Minul oli lisaks veel terve posu rotte.
Kuidas jõudsite rotiarmastuseni?Oma esimese roti ostsin salaja. Tema nimi oli Nufi. Hiljem tuli muidugi välja, et mul oma isiklik salaloom on, aga õnneks polnud sellest suurt pahandust, sest Nufi hakkas ka emale meeldima. Mängisime kulli kodus- ma jooksin eest ja ta ajas mind taga.
Ta oli mul tihti korteris lahti, kuid ta ei kadunud kunagi ära- ta tuli alati kutsumise peale kohale. Kui Nufi ära suri, võtsin kaks uut rotti- emase Nifi ja isase Nafi. Neil oli palju poegi ja ma nägin kõvasti vaeva nende poegade loimapoodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkumisega. Aga kodu leidsid õnneks kõik.
Kas pärast lapsepõlvekoera tuli veel mõni?Pärast rotte ja enne kassi olin vahepeal perenaiseks ka ühele imearmsale koerale nimega Sulli. Ta saatis mind bussile, kui hommikul tööle ja kooli sõitsin ning õhtul oli bussil vastas. Kui poodi läksin, siis ta valvas poe ees ja kaitses mind, kedagi teist poodi lubamata. Õnneks sellest kunagi pahandust ei tulnud. Kahjuks juhtus Sulliga selline kurb lugu, et kaks päeva enne minu sünnipäeva jäi ta auto alla. See oli kohutavalt kurb, oleksin lootnud veel palju aastaid Sulliga koos veeta.
Pärast Sullit ei olnud mul aastaid ühtegi lemmiklooma, kuni minu ellu tuli kass Kiipsu. Kiipsu pidi minu juures elama vaid kümme päeva, kuid sellest on praeguseks saanud juba pea kaheksa aastat.
Kuidas ta teie juurde sattus?Mu sõbranna töötas vanalinnas ühes restoranis ning leidis ükspäev restorani tagant hoovist ühe õnnetu kassipoja, kelle silm mädanes ja kes inimeste peale ainult kähises.Tal endal oli kass juba olemas ning ta küsis, kas võiksin vaesele loomale ajutist kodu pakkuda, kuni ta kellegi püsiva leiab. Pakkusin siis.
Sain ta sõbranna käest koos puuri ja silmatilkadega. Selleks, et talle silmatilkasid panna pidi korralikult võitlema. Aga lõpuks suutsin ta ära taltsutada ning minu juurde ta jäigi.
Kas kass on tubase eluviisiga või elab õues ning kas ta on mõne triki ka ära õppinud?
Nüüd on ta iga päev, kui töölt tulen, mul ukse peal vastas ja nurrub juba ainuüksi oma nime kuuldes nii, et teise korteri otsa kostub. Õues olemist ta kardab. Ta on mõned korrad käinud, aga õues käies eelistab ta papagoina mu õlal olla- mida kaugemal hirmsast maapinnast, seda parem. Vahel on ta natuke koera moodi- mina viskan talle ta hiire ja tema toob selle mulle jooksuga tagasi, et ma uuesti viskaks.
Milline on ta lemmiktoit?
Tema lemmiktoiduks on muidugi pehme toit, mida ta aeg-ajalt saab, kuid ka krõbinad maitsevad talle hästi. Kuid, kui võimalik, ja ma mõnd eriti head kastet teinud olen, kuulen öösiti, kui ta oma käppa potikaane alt läbi püüab toppida, et käpaga natukenegi minu tehtud toitu maitsta. Vett armastab ta juua kraanist. Ma ei ütleks, et oleks midagi, mida ta üldse ei söö. Ilmselt ma ei tea seda, sest kapsast ja brokkolit ma talle pakkunud pole. Kõik, mis ma talle ette panen, sööb ta ära.
Kuidas ta koertega läbi saab, kas tal on nendega kokkupuudet olnud?
Koerte ega ka muude loomadega tal kokkupuudet olnud pole, aga kunagi seda kassi, kes meil peeglis elas, ta küll ei sallinud. Nüüd on ta peeglikassiga leppinud.
Kuna olete näitleja, siis kas kass on teil ka töö juures kaasas käinud?
Tööl ta minuga käinud ei ole. Ta tunneb end kõige paremini ja turvalisemalt kodus. Ma ei taha talle üleliigset stressi liiga tiheda reisimisega tekitada. Kui pikemaks ajaks maale lähen, võtan ta muidugi kaasa. Ta tunneb end seal ka koduselt- oma majas on ju palju rohkem ruumi ringi joosta ja mängida.
Kas teil on plaanis tulevikus veel mõni lemmikloom võtta?
Tulevikus, kui kunagi oma majja kolima peaksin, siis võtan kindlasti koera, kuid korterisse ma koera ei taha- siin on koerale liiga vähe ruumi ja minu ajagraafikus pole piisavalt vaba aega mitu korda jalutamas käimiseks. Aga kunagi saab meil armas haukuv pereliige kindlasti olema.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.