Kliinikusse minek on loomale enamasti küllalt ebameeldiv – oma murele lisanduvad võõrad hädahääled ja -lõhnad, inimesed on võõrad ja kogu olukord hirmutav.
Loomaarst Anu Poopuu jagab nõuandeid, kuidas selliseks olukorraks varakult valmistuma hakates saab kliiniku külastamise oma lemmiku jaoks märksa meeldivamaks muuta.Et kliinikukülastus poleks liiga traumeeriv, tuleb stress maandada, see tähendab kliiniku olustiku ja protseduuride tegemistega harjutada,” kinnitab Anu Poopuu. „80% loomadest kardab loomaarsti ja loomakliinikus viibimist. On uuritud erinevaid hirmuga seotud kaitsekäitumisi – ainult osa loomi käitub nii, et nendega on raske hakkama saada, näiteks hammustab. Paljude loomade hirm ja mure paistab vähem välja – näiteks üritab loom anda rahustavaid signaale nagu keelega limpsamine, pea ära pööramine, keha väiksemaks tegemine, käpa tõstmine jne või põgeneda. Sel juhul hoitakse teda kinni – vajalikud protseduurid saab nii küll tehtud, kuid loom on pinges, hädas ja õnnetu. Mõni neljajalgne sõber ei hammusta ega ürita ära joosta, vaid hoopis kangestub, lõõtsutab või teeb põrandale loigu või hunniku – ka need reaktsioonid näitavad looma hirmu ja ebamugavust. Vaimne ja hingeline trauma, mida loom kogeb, on välditavad, kui omanik tunneb oma looma ja tema hirmusid ning oskab loomale sellises olukorras toeks olla.Mõned loomad kardavad vastuvõtuletti, mõned võõraid inimesi. Mõnele ei meeldi kliiniku libisev põrand. Mõni võib sattuda paanikasse, kui kõrvalruumist kostub kellegi valukarje või niutsumine, mõnda segavad võõrad lõhnad. Võimalik on ka, et ooteruumis viibib mõni teine loom, kes tekitab uues tulijas hirmu. Kui inimene oskab endale neid hirme teadvustada, saab ta õppida looma jaoks olukordi kergemaks muuta. Vastutustundliku käitumisega saab looma olemist olulisel määral parandada.”
Rahu toetab ravi
Anu Poopuu kinnitab, et kui inimese ja looma vahel on head ja usalduslikud suhted, saab aidata oma lemmikul mõista, et ehkki olukord on ebameeldiv, pole siiski paanikaks põhjust.Pingutamiseks on palju põhjusi ning inimeste – loomaarsti ja -omaniku – mugavus pole kaugeltki mitte esimesed.„Loomaarsti juurde tullakse enamasti mõne konkreetse murega, aga meie ravime ju kogu looma, mitte ainult üht probleemset kohta. Kui loom on stressis ja pinges, on stressihormoonide tase tema organismis kõrge ning see pole paranemiseks hea seisund, sest see koormab looma immuunsüsteemi,” märgib arst. „Samuti kahjustab kogetud paani ka looma ja tema inimese suhet – loom ei suuda mõista, miks tema inimene ta sellisesse kohta tõi ning teda ei kaitse. Kogetud hirm jätab oma jäljed looma psüühikale ning tema suhetele inimestega, arst ja pererahvas nende hulgas.Ja vastupidi – kui neljajalgne patsient püsib ravi ajal võimalikult rahulik ja heas meeleolus, on tema paranemine märksa kergem.”
Anu Poopuu jagab oma patsiendid mõtteliselt kahte ossa. Ühtedel on varasem kliinikukogemus olemas, ja enamasti on see negatiivne. Teised saabuvad loomaarsti juurde esimest korda elus.
Koeratita koolitamineEsmalt neist teistest. Kuna vajadus külastada loomaarsti võib ette tulla igal loomal, ka kõige parema tervisega isendil – näiteks mõne ennetava protseduuri tõttu, siis tuleks igale lemmikule juba titeeas korraldada pisike tutvumiskoolitus hooldusprotseduuridega nii kliiniku kui kodukeskkonnas.„Kui loom õpib ümbrust positiivsel viisil kogema ja uusi kogemusi normaalsena võtma, on tema elu meeldivam ja elu koos temaga meeldivam,” arutleb loomaarst. „Kutsika või kassipoja sotsialiseerimine algab juba kolmandast elunädalast ja selle esimene faas kestab kassidel umbes 7–9. elunädalani, koertel 12. elunädalani – seega tuleb suurt tööd looma edasise heaolu huvides alustada palju varem, st juba sünnikodus olles, mitte siis kui enamus koeri koertekooli või treeningutesse (mis on enamasti peale 3 elukuud) vastu võetakse. Nii pisikese loomalapse sotsialiseerimine tähendab seda, et tuleb luua palju positiivseid seoseid kõigega, mis teda elus ees oodata võib. See kui loomalaps sotsialiseerimiseas kohtub vaid koera/kassi ema omaniku ja/või on stiimulitevaeses keskkonnas, on üks peamisi suurendatud hirmutunde tekkepõhjuseid uutesse olukordadesse sattudes või uute asjadega kokku puutudes. Arsti juurde minnakse tihti alles esimest vaktsiini saama. Mõtleme aga nüüd, mida see loomalapsele tähendab? On kisa-kära, on võõrad lõhnad, kusagil töötab ultraheliaparaat, kusagilt kostab kellegi niuksumist… Kiire on, rihmast tiritakse… Ja suure tõenäosusega saab kiirustades süsti tegemisega veel natuke haiget ka! Olukorra saab korraldada ka märksa meeldivamana. Esmalt minna ülevaatusele, tutvumisele. Leppida arstiga kokku, varuda aega. Leida pisikesele arstikülastajale aeg, kui kliinikus on rahulikum õhkkond. Räägime juttu, laseme loomakesel harjuda ja nuuskida. Anname midagi väga maitsvat, mängime natuke toiduga – anname pisut ja siis paneme veidi kaugemale, anname jälle ja vahepeal vaatame justkui mängu käigus üle ka silmad ja käpad.Ilmtingimata ei peagi esimest vaktsiini esimese arstikülastusega ära tegema. Aga võib ka juhtuda, et see saab mängu käigus kenasti tehtud. Kui arst loomakesega mängib ja õrnalt nahka näpistab, saab süsti niimoodi tehtud, et see on mängu osa. Kui loom tunneb end mugavalt ning looma tähelepanu on suunatud millelegi ihaldusväärsele ei pruugi tekkida valutunnet ja halba mälestust. Seega jääb arsti juures käimisega positiivne seos – see on koht, kus räägitakse ja mängitakse ja antakse maiust. Iga kord ei lähe aga asjad nii lihtsalt, kutsikas on ettevaatlik, enesetunne ei parane…Seepärast võikski esimene arstikülastus olla lihtsalt tutvumine, n-ö heaoluvisiit – loom saab pai ja maiust, omanik saab kasulikke nõuandeid. Iga loom on erinev, mistõttu ka vajalikke profülaktilisis töötlusi tegema asudes, tuleb olla paindlik ja patsiendi taluvuspiire arvestada. Igal koeral on oluline saada selgeks ärritavates või emotsionaalselt rasketes olukordades rahulikuks jäämine, küünte lõikamine ja käppade, keha katsumine, silmade ja kõrvade, hammaste näitamine, erinevates kehaasendites (selili, külili jne) püsimine ja külili heitmine. Suukorvi pähe panemine, süstimise talumine, tableti andmine jne. Mängu käigus ja positiivseid võtteid kasutades saab need hõlpsasti selgeks ning kui tulevikus on vaja neidsamu asju teha koera tervise huvides, on palju kergem loom õigesti käituma saada.”
Ka kasse tuleb sotsialiseerida
Anu Poopuu kinnitab, et koerakutsika jaoks on positiivsete seoste loomine kõige kergem, ent sotsialiseerida saab ka kassipoega – väikese kiisu puhul mõjub kõige paremini hea toit.„Kassipojad on erilised,” kinnitab ta. „Aga ka nende puhul kehtib see, et kui on harjutud maast madalast omaniku poolt sülle võetud olema jakassi taluvuspiire laiendatakse sobivat käitumist preemiatega kinnistades, on kergem vajadusel ka kassi ravida.Kassi kliinikuvisiit algab juba kodus. Paanika vältimise õppimine algab ammu enne loomakliinikut – nii peaks pisike kass olema tuttav transportpuuri ja autosõiduga ning teadma, et need toovad kaasa midagi meeldivat. Kui kass teab, et on oodata midagi positiivset, tuleb ta hea meelega kaasa. Kui aga kass pannakse puuri ja viiakse aastas kord vaid kliinikusse süsti saamise eesmärgil, loome seosed, mis seostuvad igal järgmisel korral vaid ebameeldivaga.”Koerte puhul populaarset klikkerkoolitust saab kasutada ka kasside puhul. Anu Poopuu kinnitab, et käsklused „Istu!”, „Oota” ja „Tule siia!” ei peaks ka kassi puhul liiga keerulised olema, samuti käpaandmine, looma süllevõtt, erinevad hooldusprotseduurid ja vajadusel keeramine võiksid olla tegevused, mida on tehtud juba päris pisikese lemmikuga ning ikka positiivseid koolitusmeetodeid kasutades.„Kassipojad on väga õrnakesed, ent ka neid on vaja ümbritseva maailmaga tutvustada. Väga palju sõltub ka sellest, milline on olnud kassipoja suhe tema emaga – kui ema on teda kasvatanud ja lakkunud, on ta puudutuste suhtes usaldavam ja teda on kergem sotsialiseerida. Kui loom on kasvanud omapäi ja elanud ainult ühes kohas või püütud metsikuna peale sotsialiseerimisiga, on inimeste, teiste loomade ja uute olukordadega harjutamine aeganõudvam ja raskem. Näiteks kliinikusse tulek võib olla hirmutav kogemus.”Paljud uuringud kinnitavad ja ka Anu Poopuu on kogenud seda, et kassiomanikud käivad oma lemmikuga harvem arsti juures kui koeraomanikud. Suhtumine, et kass vajab vähem arstlikku nõu, tuleks kindlasti ümber hinnata. Regulaarne ja ennetav kliiniku külastamine aitab haiguseid avastada varasemas järgus ning neid ka edukamalt ravida.
Halvast kogemusest üle
Aga mida teha loomaga, kel on varasemast ravist valusad mälestused? Anu Poopuu selgitab, et siingi pole olukord lootusetu, lihtsalt tööd on rohkem ning looma usalduse taastamine võtab aega. Usalduse taastamiseks on treeningud, mille abil looma tundlikkust antud olukorrale vähendatakse ning tekkinud negatiivne seos muudetakse positiivseks. Üks sage probleem, millega loomakliinikus kokku puututakse, on see, et paljud loomad ei talu küüntelõikust. „Ja see on teema, millega tuleb kasvõi iga päev natukene tegeleda – anda maiust ja silitada ning massseerida käpaotsi harjutada tangide panemist vastu küüsi, koputada käppasid jne. Nii tekib positiivne seos, et käppade puudutamisega seostuvad meeldivad kogemused. Ja kui see on selge, siis võib minna kliinikusse, kus loomaarsti ja abilise kaasabil treenitakse juba ümberkujundatud seose kinnistamist ebameeldivas keskkonnas. Anu Poopuu paneb loomaomanikele südamele, et kui loomal on ebameeldivaid kogemusi, tuleb, vaatamata hästi tehtud kodutööle, astuda kliinikusse minnes arengus mitu sammu tagasi. Siin aitavad aeg, hellus ja kannatlikkus.Samuti on osade loomade psüühika niivõrd tundlik või tekkinud mälestused nii tugevad, et ainult treening tulemust ei anna. Sel juhul on ainuke lahendus looma enne kliinikusse viimist rahustada või teha protseduure narkoosi all. Uued mälestused ei kuhju ning ravi teostamine on ohutum ning pingevabam.
Kokkuvõttes rõhutab loomaarst, et iga looma saab õpetada arsti juures käima, nii et loom selle all ei kannata. Et aga õpetada omanikku seda õigesti tegema, võiks suhtlus loomaarstiga saada alguse kohe, kui uus lemmik perre on võetud.
Anne-Mari Alver
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.