Alpenhütehund on uhke nimega koeratõug, kes on pärit Saksamaa Alpidest, teda tuntakse ka kui alpi karjakoera või lihtsalt alpie´d.
Selle põneva, huvitava ja haruldase koeratõuga, keda pole isegi veel FCI tunnustanud, aitab tuttavaks saada Eliko Melb, kellele kuulub 6-aastane Mio.Eestis on Mio (ehk Scipio Mio) ainus oma tõu esindaja. Sakslased on seda tõugu aretanud vaid ca 30 aastat, mistõttu võib see olla üks põhjus, miks seda koera väga palju ei ole, väga palju ei tunta ega teata. Eliko tõi oma koera samuti Saksamaalt, 2015. aastal. Eliko teab rääkida, et täna on alpi karjakoera kutsikate osas suur nõudlus (mitte küll Eestis…), kuid kasvatajaid on sedavõrd vähe, et väga levinuks tõuks see koer ei muutu, mille üle võib siiski ju ka head meelt tunda, sest liigselt populaarsetel tõugudel võib olla tevisehädasid, probleeme iseloomuga jne.
Eliko Melb ja tema koerad
Elikol ja tema perel olid koerad juba siis, kui ta oli alles laps. Peres oli mitmeid nn krantse, kuid sealt see huvi koerte vastu alguse sai. Lisaks koertele on Elikol alati olnud huvi ka teiste loomade, lindude suhtes, näiteks hobused (täna on Elikol ka omad hobused).Ca 15-16 aastat tagasi hakkas Eliko koertega teadlikumalt tegelema. Toona võttis ta endale belgia lambakoera, tervuereni, kel nimeks Tarri. Kahjuks elas Tarri vaid 7-aastaseks, sest lahkus meie hulgast eesnäärme vähi tõttu. Õnneks oli Elikol veel ka teine koer ehk belgia lambakoer, malinois, kel nimeks Fera (tema elas aastail 2008-2020).Täna on Eliko kodus kaks „teistsugust“ koera, 6-aastane alpi karjakoer Mio (meie seekordse loo peategelane) ja 1-aastane mudi, kel nimeks Astra.Aastate jooksul on Eliko koos oma koertega tegelenud koeraspordiga, teinud nii agilityd, ipo’t, sõnakuulelikkust ja teisigi alasid. Täna on Elikol oma koertekool ehk koertekool Tarri, mis tegeleb probleemselt käituvate koertega.
Abi probleemidega koertele
Elikol on aastate jooksul kogunenud kogemusi täna omadele koertele (Eliko peab silmas just oma esimest koera Tarrit, kellel oli käitumisprobleeme ja Eliko pidi omal käel ja paari inimese abiga nendest jagu saama), ta on ennast erinevatel ja mitmetel koolitustel täiendanud (Elikol on ka EKL SK koolitaja atesteering), lugenud vajalikku kirjandust, ja nüüd suudab Eliko oma teadmised edasi anda nendele koeraomanikele, kellel koerte käitumisega probleeme.Kui tahan teada, milliseid probleeme meie koertega kõige rohkem ette tuleb, tõdeb Eliko, et kõige rohkem on tema poole abi saamiseks pöördutud koertega, kellel on probleeme õues jalutamisega, koer on kas reaktiivne teiste koerte või vastutulevate inimeste suhtes, tirib rihma otsas, soovib kõikide vastutulevate koertega suhelda või ei tee lihtsalt koerajuhist/omanikust üldse välja, kuna kõik muu õues tundub palju huvitavam.Kas kõiki probleemseid koeri on võimalik ümber õpetada, nende probleemid lahendada?Eliko on kindel, et kui koer on terve, tal ei ole füüsilisi ega psüühilisi probleeme, siis on võimalik neid aidata ja treenida.
Esimene tutvus alpi karjakoertega
Tagasi Mio juurde. Seitse-kaheksa aastat tagasi tekkis Elikol huvi keskmist kasvu karjakoerte vastu. Nii hakkas ta uurima ja otsima, kuni leidis internetist kodulehe, mis tutvustas alpenhütehundi ehk alpi karjakoera. See oli saksa alpi karjakoerte kasvataja/aretaja koduleht, mille abil sai Eliko selgeks, et just selline koer võiks ka temal olla. Eliko sai kontakti kasvatajaga, kes kutsus ta endale külla. Kuna Elikol oli plaanis niikuinii tol ajal Saksamaal elavat ema külastada, siis sai sama reisi jooksul ka kasvataja juures käidud ning alpiedega esimene tutvus tehtud.Alpi karjakoera kasvataja oli konktreetne naine, kes tegi väga palju uurimistööd, kas Eliko ikka on õige inimene just selle tõuga tegelema. Aega läks, aga asja sai, sest 2015. aastal saabus Eestisse esimene (seni ka ainsam) alpi karjakoer Mio!
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.