ajakiri Lemmik

Persoonilugu: Tervistavad teraapiakoerad

Teraapiakoerte tööpõld on lai: koeri kasutatakse näiteks sõjameeste rehabilitatsioonis, tudengite stressi maandamiseks, laste lugemise ning käeliste oskuste arendamisel.

Loomateraapia ehk inglise keeles animal-assisted therapy (AAT) on suhteliselt uus teraapiaharu. Teraapia eesmärgiks on parandada patsiendi sotsiaalseid, emotsionaalseid või kognitiivseid võimeid.Loodame, et mõne aasta pärast ei olegi vaja erivajadustega lapsega sõita kaugele maale delfiiniteraapiasse. Ka meil on Eestimaal nimelt idanemas oma loomateraapia süsteem. Kõrgkoolide valikainete hulgas pakutakse hetkel juba näiteks ratsutamisteraapia valikainet.  Teraapias kasutatakse loomi, sest paljud inimesed tunnevad end loomade juuresolekul turvaliselt ja hoitult. See kehtib eriti nende kohta, kes tunnevad end inimestevahelises suhtluses mingil põhjusel tõrjutuna. Samuti on loomadest abi motivatsioonitaseme tõstmisel ja uute oskuste omandamisel. 

Loomad teatavasti ei räägi meiega inimkeeles ja nende vahetu suhtlusstiil on kehakeel. Enamlevinud loomad, keda loomateraapias kasutatakse on koerad, hobused, kassid, küülikud, linnud ja muud väikeloomad. Loomateraapia teaduslikule põhimõtetele pani aluse lastepsühholoog Boris Levinson 1960ndatel aastatel. Esimene raviasutus, kus kirjeldati loomade kasutamist terapeudi abilistena, oli Inglismaal psühhiaatrihaigla York Retreat. 

Eestis vabatahtliku ­tegevusena
Kuigi hetkel veel otseselt toimivat teraapiakoeranduse süsteemi Eestis ei ole, on olemas 3,5 aastat tegutenud Eesti Abi- ja Teraapiakoerte ühing. Laiem avalikkus teab ühingu tegevusest ilmselt rohkem seoses juhtkoertega, kuid viimasel ajal on järjest rohkem päevakorda tõusnud ka koerateraapia. Räägime Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoerte alasest tegevusest Kerttu Olõkaineni ja Grete Sutropiga, kes on kaks kolmest ühingu tööd juhtivast liikmest.  Kerttu (ta ise defineerib end “organiseerijaks”) meenutab, et kui ühingule kolm ja pool aastat tagasi algus pandi, ühendati nii teraapiakoerte kui abikoerte (sh juhtkoerte) tegevusvaldkond. Olles ise lõpetanud eripedagoogika eriala, leidis ta teraapiakoeranduse teema väga huvitava olevat. “Hetkel on olukord selline, et ühing on jagunenud ja juht- ning abikoerte koolitusega seonduv praktilisem tegevus on leidnud eraldi väljundi MTÜ Abikoerte Keskuse näol,” räägib Kerttu. Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing keskendub oma edasises tegevuses peamiselt teraapiakoeranduse valdkonnale ning abikoeranduse valdkonnas tugisüsteemi loomisele. Ühingu liikmed on koerateraapia-alast tegevust seni harrastanud eelkõige külastusvisiite tehes: näiteks on külastatud lasteasutusi, hooldekodusid ja käidud ka Kaagvere Erikoolis. Eriti aktiivne külastusvisiitide tegija on Siim Nemvalts, kes on koer Ricochetiga külastanud ka näiteks autistlike laste laagreid. Siiski on ka üks ühingu liige, kes kasutab koera ka oma professionaalses töös – teraapiaseanssidel. Tema on psühholoog Kristi Raava ja temast kirjutame “Lemmikus” pikemalt juba lähiajal.  Teraapiakoeranduse teemaga tegeldakse ühingus hetkel puhtalt vabatahtlikkuse korras. Hetkel aga ongi ühingu eemärgiks kõik asjaomased ja huvitatud isikud ühingusse kokku kutsuda, et tegevusele hoog sisse saada. Siinkohal toomegi ära Grete üleskutse: “Me soovime suurendada oma meeskonda – koguda kokku inimesed, kes oleks huvitatud asja edasiviimisest ning kellel oleks endal ka jõudu, huvi ja initsiatiivi seda valdkonda Eestis arendada, seda eelkõige kontaktide loomise, projektide kirjutamise jms kaudu, et teraapiakoeranduse valdkonnas kogemusi koguda ja samal ajal ka asja laiemale avalikkusele veidi tuntumaks teha.””Liituma on oodatud ka koera mitte omavad inimesed: ühingu loomise algusest peale  on koeraga ja koerata liikmeid olnud enam-vähem pooleks. Ka ühingu juurde sattumise teed on erinevad. Grete meenutab, et tema võttis endale koera ühingu asutaja Tiina Kubja kennelist, kelle käest sai ta teada, mismoodi koerte abil on võimalik inimesi tervendada.

Ühingul on loodud väga head kontaktid Rootsi vastava organisatsiooniga, kes on valmis ka Eestit oma süsteemi loomisel abistama, näiteks Eesti treenereid koolitades. Mujal maailmas on koerateraapia sageli ka professionaalne töö, seda isegi meie lähiriigis Rootsis.

Südamesõbrad: abi- ja teraapiakoerad
Mõned head aastad tagasi kontrolliti Austraalias, Melbourne’is 6000 mehe ja naise südant. Neist ligi 800 kinnitas, et neil on kodus koer. Kui materjal oli kokku kogutud, selgus, et lemmikute omanikel olid kolesterooli- ja muud rasvanäidud madalamad kui teistel uuringus osalejatel, ka vererõhk oli koeraomanikel madalam. Vahe säilis ka siis, kui tulemustest võeti välja segavad faktorid nagu suitsetamine, toiduvalik, kehakaal, varaline seis ja haridus. Seega tundub, et koerad on tõepoolest inimeste “südamesõbrad”.  Seetõttu võib väita, et koerad on juba oma loomult head inimestele, seega sobivad inimestele teraapiaks ja lihtsalt aitajateks. Abikoerte mõiste on eesti inimestele küllap tuttavam – näiteks vaegnägija juhtkoera on paljud inimesed ilmselt avalikus kohas tööd tegemas näinud.  Teraapiakoerte töö jääb ehk ka sellepärast veidi varju, et neid ei ole linnatänavalt otseselt “näha”. Milline on aga abi- ja  teraapiakoera konkreetne vahe, mis neid eristab?Abikoer (service dog) aitab konkreetsel füüsilise või vaimse puudega inimesel eluga paremini toime tulla. Ta saadab abivajajat igal pool, kus võimalik, kergendades igapäevase eluga toimetulekut.  Teraapiakoer on “sotsiaalse tugiteenuse pakkuja” – eritreeningu läbinud koer, kes oskab ja tahab luua inimestega kontakti, aidates leevendada inimeste psüühilisi pingeid ja aidata leida paremat sidet maailmaga. Teraapiakoer elab püsivalt omaniku (või händleri) juures ja teda kasutatatakse konkreetsete teraapiasenasside läbiviimiseks või tehakse temaga nn külastusvisiite. Mujal maailmas kasutatakse teraapiakoertel ka spetsiaalseid eraldusmärke: näiteks vest, medaliga kaelarihm.  Koolituse erinevusest rääkides arvab Kerttu, et abikoera on ilmselt raskem koolitada, sest koerale tuleb lisaks üldisele kuulekusele õpetada konkreetseid spetsiifilisi oskusi (näiteks poeskäimisel abistamine, ratastooli vm abivahendi lükkamine jne). Teraapiakoer peab olema hästi kuulekas, tal peab olema väga hea side koerajuhiga. Ometi ei tohiks tekkida eksiarvamust,  nagu oleks teraapiakoera tegevus väga lihtne ja et teraapiakoeraks sobiks iga koer, kes ennast “silitada laseb”.  Teraapiakoera iseloom
Iga koer teraapiakoeaks ei sobi. Koeral peab olema vastav iseloom: otseselt treenida koera teraapiakoeraks ei saa. Hea teraapiakoer on sõbralik, tasakaalukas, inimestele orienteeritud, suhtlemisaldis. Oluline on see, et koer mõistaks, et nn tööprotsessi ajal (külastusvisiit, teraapiaseanss) on tema kohustuseks olla pigem neutraalses rollis ja häirimatu kõikvõimalike väliste ärritajate suhtes. Kui koer seega igapäevaelus on hästi aktiivme ja rõõmsameelne, siis “töökohustusi täites” ei tohiks see aktiivsus üliaktiivsusena esile tungida.  Soomes viimasel ajal hakatud rääkima nt nn “raamatukogukoertest” (väga populaarne teema USAs), kus raamatukogudesse võetakse kaasa koer, kes osaleb laste paremini lugema õpetamisel või muude keeleprobleemide lahendamise juures. Soomes tehakse ka ametlikku teraapiakoerte testi, kus selgitatakse välja kas konkreetset koera on võimalik hakata teraapiakoeraks koolitama. Selles testis jälgitakse, et koeral oleks tasane iseloom, koer peab olema kannatlik ja sõbralik, kuid kindlasti mitte flegmaatiline. Alles pärast seda algab koolitus, mis kestab mitmeid kuid. Eestis on hetkel alternatiiviks näiteks ühiskonnakõlbulikkuse testi (BH) tegemine erinevate koeraspordiklubide juures. Aga alati tuleb arvestada asjaoluga, et loom on loom ning ükski test ei anna 100%-list garantiid, mistõttu on eriti oluline ka koerajuhi roll. Koerajuht ja koer peavad moodustama harmoonilise paari. Koerajuht peab oma koera väga hästi tundma; teadma näiteks seda, kui palju tohib koera koormata ja milline sihtgrupp antud koerale kõige paremini sobiks. Inimesena peab koerajuht  ise samuti olema hea suhtleja, armastama loomi ja inimesi ning tal peab olema soov inimesi aidata. Arvestama peab ka sellega, et koera ei tohi üle koormata ega lasta olukorral üle piiri minna.Lastelegi tuleb selgitada, mismoodi koeraga käituda – ka see on ju üks osa õppimisprotsessist. Grete meenutab oma külaskäike ja räägib, et tema koer talus näiteks vastukarva paitamist ja “sikutamist” väga hästi ning rahulikult.  “Ilmselt koer tunnetas, et tegu on lastega. Kui asi läheb ekstreemseks, siis astub händler ka vahele. Koeral peavad olema ka oma puhkemomendid, töö on koerale väga väsitav.” Samas ei maksa unustada, et mujal maailmas on teraapiakoerandus paljudele siiski ka töö, mitte lihtsalt hobi. Seetõttu peab lisama, et tegelikkuses kulub palju aega ja vaeva külaskäikude korraldamisele, reisimisele, et vastavasse asutusse kohale jõuda, kus abi teretulnud on ning loomulikult ka üsna pikk aeg, mis tuleb vanainimestega ja lastega veeta. Sageli vajavad koerateraapiat just kõige raskemalt haiged, kroonilised haiged või inimesed, kellele on raske läheneda, mistõttu seda peetakse väga-väga raskeks ja paljunõudvaks tööks.  Külastusvisiidid ja ­teraapiaseansid
Eesti seadused hetkel abi- ja teraapiakoerte teemat ei reguleeri, v.a. transpordiseaduses olev märge juhtkoerte kohta. Ühing seisab hea selle eest, et külastusvisiidid oleks korraldatud igati ohutult ja turvaliselt. On nõutav, et külastusvisiite tegev koer oleks vaktsineeritud, hooldatud ja sobiliku iseloomuga. Samuti toonitatakse koerajuhi vastutust, kes peab oma koera väga hästi tundma. Külastusvisiitide ülesehitus sõltub Kerttu sõnul paljuski händlerist endast ja ka sihtgrupist. Teraapiaseanssidel saab koera kasutada inimese (näiteks lapse) avanemiseks. Psühholoog otsustab ise, kas asjast võib kasu olla. Erinevad terapeudid kasutavad erinevaid võtteid ja proovitakse,  milline meetod  konkreetse inimese puhul kõige paremini töötab. Samuti saab koera kasutada ka erinevate oskuste õpetamiseks, motivaatorina. Tööpõld on üldiselt lai: koeri kasutatakse näiteks sõjameeste rehabilitatsioonis, tudengite stressi maandamiseks, lugemise ning käeliste oskuste arendamisel.  Teraapiakoerte puhul on probleem samasugune nagu näiteks vetelpäästekoertegagi: koertega on hetkel Eestis paljudesse kohtadesse sisenemine keelatud. Selleks, et “töötavatele koertele” erandit tehtaks, tuleb teha palju selgitus- ja teavitustööd.“Kogemused ja tagasiside on seni olnud väga positiivsed,” kinnitab Kerttu. “Näiteks, kui Kaagvere Erikooli juhendajad veidi pelgasid, kuidas õpilased külalistele reageerivad, läks kõik ikkagi väga kenasti. Teraapiakoer täitis seega oma ülesande, kergendades sotsiaalse kontakti loomist.” Kerttu ja Grete räägivad, et seni on külastuste raskuskese olnud enamasti lastel, aga tegelikult olnud näiteks Risti hooldekodu külastades hästi näha, et ka vanainimesed sellist tähelepanu väga vajavad. 

Marko Tiidelepp

Foto: Stanislav Moshkov