ajakiri Lemmik

Pekingi koer – truu hingega lõvilakk

Pekingi koer on Hiina koeratõug, keda peetakse üheks maailma vanimaks koeratõuks. Hinnanguliselt on tõu vanus 2000 aastat ja rohkemgi veel.
Sajandite jooksul on koera välimus üsna vähe muutunud, kuid siiski on tänane Pekingi koer oluliselt erinev sajandite tagusest koerast ja sama tõu nõukogudeaegsetest esindajatest.Mitmeid sajandeid peeti seda kutsut vaid Pekingis, Hiina keisri palees ja aias, kellel oligi ainuõigus pekingi koera pidamiseks. Räägitakse, et Hiina keiser kasutas kaht koera, kes haukumisega teatasid tema saabumisest ja kaht koera, kes hoidsid kinni punasest vaibast, mille peal imperaator kõndis.Üks ilus legend jutustab, et kunagi elasid lõvi ja ahvike, kes armusid ja nende järglasena sündis Pekingi koer, keda kunagi tunti Eestimaal ka Pekingi paleekoerana. Alates 2003. aastast otsustas Eesti Kennelliidu juhatus, et ametlik tõunimetus on Pekingi koer.Tõuga aitab tutvust teha Marina Roos, kes on Pekingi koertega tegelenud juba peaaegu 14 aastat. Dogidest Pekingi koerteni
Oma esimese koera sai Marina juba algkoolis, kelleks oli segavereline, turuväravast ostetud kutsu, kel nimeks Pepi. Marina meenutab, et Pepit tundis vist kogu tolleaegne tenniseringkond, sest Marina veetis kõik vabad hetked Kadrioru tenniseväljakutel ja vaatas mänge alati koos oma koeraga. Hiljem sai Marina endale esimesed tõukoerad – dogid, koguni kaks tükki. Marina ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest mõlema koera saatus oli väga kurb, mistõttu ei peatu ka mina pikemalt sellele teemal. Pärast seda Marina kaalus pikalt, kas üldse enam koera võtta. Koer aga tuli, küll dogidest sootuks erinev. ”Klassiõel oli Pekingi koer ja tema juures nägin antud tõu esindajat esmakordselt,” meenutab Marina. „Aastad läksid ja tõug oli miskipärast silma ning südamesse jäänud.” Nii hakkaski Marina vaikselt selle tõu kohta lähemat uurimistööd tegema. ”Mees küll naeris, et miks sa tahad sellist lühikoonulist, kõverajalgset, punnissilmset – teistmoodi koera?” meenutab Marina muiates.Aga võta näpust –  ühel heal päeval oli just Marina mees see, kes oma naisele seda tõugu kutsika kinkis  Nüüd on see koer 13 ja pool aastat vana. Koera nimi on Tasunsan ehk suupärasemalt Mutsu.Dogi ja pekingi koer vahel on ju suur vahe, miks just sellised valikud? Marinale on aga meeldinud kõik koerad ja tal ei olnud sellist mõtlemist, et „suured või siledakarvalised koerad mulle ei meeldi”. Esialgu Marina koertega näitustel  käima hakata ei kavatsenud,  kui aga ta lõpuks näitusele jõudis, siis selgus, et talle meeldib ka see maailm. Pärast seda hakkas ta juba teadlikult otsima koera, kellega näitustel käia ja keda ka aretustöös kasutada. Nii leidis ta Venemaalt Sipsu, kes tänaseks 9-aastane. Tänaseks on Marinal kodus seitse Pekingi koera (Mutsu, Sipus, Tupsu, Missi, Mõmmi, Zummi ja Blacky), kusjuures kunagi arvati mehega, et ühest koerast aitab küll… no võib-olla ka kaks… aga ajapikku sai kahest kolm ja nüüd on neid seitse.”Pekingi koer on haigus,” kinnitab Marina. “Ma isegi ei mõelnud, et võtan teise koera, aga võtsin ikkagi teise. Kui oli juba kaks, siis tundus, et ühe võiks ju veel võtta…siis tuli kolmas, neljas…” Marina koeratreenerina
Marina treenerikarjäär algas tükk maad hiljem. ”Kui hakkasime kodus Mutsu koolitamisega vaikselt tegelema, siis vaatasin ringi, et kuhu koeraga trenni minna ja siis olid treeningud väga spetsiifiliselt paika pandud – varrukas, kuulekus… ja pisikese karvase koeraga ei osanud nagu kuhugi minna.“ Seetõttu tekkis Marinal mõte, et tuleks tegeleda ka väikeste koertega. Nüüdseks on Marina koerteklubis ”Koerus” tegutsenud juba viis aastat. Selles klubis on võimalik Marina juures õppida nii kutsikakoolis kui ka näitusekoolitust saada. Enne ”Koerust” tegutses Marina veidi aega ka klubis ”A-Koer”.Marina kenneli nimi on Terasroos. ”Enne Terasroosi oli meil kennel Marileid kahasse Leida Madrusega,” jutustab Marina, ”tõuks ikka Pekingi koer.” 

Pekingi koerte omanikke ja kasvatajaid ühendab Eesti Pekingi koerte klubi. Marina on selle klubi juhatuses ning ta on käinud ka õppimas Inglismaal, maailmakuulsa Gwen Bailey juures.

Koeraomanikud moodustavad võrgustiku
Kuid meie kohtumisel ei osale ainult Marina Roos, sest kaasa löövad igati lahedad Pekingi koerte omanikud Siivi Pentjärv, Viivi Lokk ja Marika Männik. Koeri on minuga kohtuma tulnud kogunisti viis. Neist koertest on kolm isast ja üks emane Marina Roosi kasvandikud: Caesar ehk Terasroos You Are Not Alone, Nero ehk Terasroos Man In The Mirror, Prints ehk Terasroos Prince Charming ja ainus emane koer Belle ehk Terasroos Princess Beauty Belle. Viies koer kohtumisel on pärit kennelist Deklarus (see on vanim Eesti pekingi koerte kennel) – Dusty  ehk Deklarus Meadow Rue Monomah.Aastate jooksul on Marina kennelist sirgunud 39 kutsikat. Neist paljud on jäänud Eestisse, kuid mitmed on rännanud Soome ja kolm koera lausa Hispaaniasse. Õnneks peab Marina kõikide uute omanikega ka ühendust, abiks ikka sõber internet ja igasugu suhtlusvõrgustikud.Viivi Lokil on kodus neli koera: kaks Pekingi koera, üks bernhardiin ja üks leonberger.

Kuidas koerad omavahel läbi saavad? 
“Karjajuht on olnud kogu aeg pekinglane. Eelmine emane oli juht ja teda kuulati. Praegune isane üritab ka naistele veidi kohta kätte näidata, aga tal väga ei õnnestu,” selgitab Viivi ja jätkab: ”Pekingi koer on äärmiselt sümpaatne ja väga nõudlik. Teda ei saa pidada nagu näiteks mõnd terjerit: temaga tuleb tegeleda, teda tuleb hoida, samas on ta väga iseseisev ega ole tüütu. Ta sobis väga hästi ka korterisse, kus olid lausa valvurite eest – nad peletasid isegi ühe varga meie korterist Lasnamäel eemale. Nad haukusid sel moel, et äratasid tähelepanu.”

Kuidas Siivi Pentjärv koera valis?„Teadlik valik oli see siis, kui olin 15-aastane ja hakkasin Pekingi koera igatsema. Toona ei olnud puhtatõulist võtta ja siis ostsime ilma paberiteta koera, kes elas koos meiega 15 aastat. Pärast seda võtsime tõelise pekingi, tema sai kahjuks õnnetult surma.” Praegu on Siivi koer  pooleteist-aastane. ”Tahtsin väikest koera ja mulle meeldivad karvased koerad, meeldib ka pekinglase nägu.”

Marika Männikul on kodus kaks Pekingi koera, kellest esimese võttis ta endale poolteist aastat tagasi.  Marika jumaldab oma koeri väga, isegi nii palju, et söödab neid käe vahelt, neil on seljas väga ilusad riided ja naine kinnitab, et nad on väga-väga armsad ja suurepärased kaaslased. Kui juhtute nägema Tallinna vanalinnas jalutamas ilusat blondi neiut, kellel on kaks, väga ilusat pekingi koera, siis teadke, tema ongi Marika.

Kindlad nõuded ­välimusele
Nagu eelpool sai mainitud, olid Pekingi koerad nõukogude ajal veidi teistsugused. Marina kinnitab, et tänaseks on paberiteta koerte hulk vähenenud ja linnapildist on pooltaksi-poolpekingi tõu esindajad ära kadunud. “Mäletan, kui hakkasin esimeste pekingitega välja jalutama, siis inimesed tulid lausa küsima, et mis tõuga tegu.” Kui Marina selgitas, mis tõug see on,  siis naerdi, et “me teame küll, milline Pekingi koer välja näeb ja see nüüd küll see tõug pole”. Inimesed olid kindlad, et pekingi koeral pole sugugi nii palju karva ja üldse näeb ta teistsugune välja. Teati vana tüüpi Pekingi koeri. Tõug on aga palju edasi arenenud – on läinud palju karvasemaks. Tõustandardit on küll nüüdseks korrigeeritud, et vältida ülikoheva karva, madalajalgsete ja liiga lühikese ninaga isendite teket. Pekingi koera pea on üsnagi massiivne, otsmik on lai ja lame ning koon lai, lühike ja ristipidi nahavoltidega. Nina on must, lame, veidi sissevajunud ja silmadega ühel joonel.’”Olulisim ongi pea,” kinnitab Marina, “mis peab olema pikliku ümbriku kujuline, tal peavad olema ilusad pikad kõrvad. Suured silmad, aga mitte liiga suured – silmavalge ei tohiks paista. Koon peab olema lühike, ninavolt peab aga olema ninal suhteliselt õhuke või isegi katkema, nagu uus standard ette näeb. Varem oli ka jämeda ninavoldiga koeri, kelle nina oli osaliselt voldi all. Seda enam aretuses ei soovitata.”Pekingi koera keha peab olema kompaktne ega tohiks olla liialt pikk. Saba peab olema nagu krüsanteemiõis – suur ja hästi kohev. Nad võivad kaaluda 3-7 kilo ning turjakõrgus jääb 15-23 cm vahele. On ka väiksemaid  isendeid, keda kutsutakse ”käistekoeraks”, kuna vanal ajal kandis keiser neid oma rõivaste käistes. See oli ka kaval trikk sooja saamiseks, sest Pekingi koerad on tõepoolest mõnusalt soojad. Selliseid pisikesi käistekoeri sünnib mõnes pesakonnas veel praegugi ning võistlustel sellistele sellidele omaette võistlusklass. Tegemist on seega lahedate ”mini-pekingitega”. Meie kohtumisel saan võtta sõbralikke Pekingi koeri ka sülle. Vaatamata sellele, et välimuselt tunduvad vahvad kohevad karvapallid olevat kõik üheraskused, selgub koeri sülle võttes, et see mulje on petlik, sest koerte kaal erineb üksteisest ikka oluliselt. Iseloomulikud on pekingi koertele veel ka lühikesed jalakesed, mistõttu pole see tõug sugugi mitte rändaja ega pane metsas plehku. Kuid olgem ausad, olen näinud lahedaid videosid Marina koertest ja kiirust ning jooksulusti on nendes koertes palju.Ka meie kohtumisel saan näha, kuidas Siivi Pentjärve koer lahedasti agility-tõkkeid ületab. Kunagi õpitu on koeral väga hästi meeles.„Oluline  on ka rulluv kõnnak,” jätkab Marina. Siit tuleb esile ka erinevus enamike teiste tõugudega, kelle standard näeb ette ilusat sujuvat jooksu näituseringis. Marina lükkab ümber koertenäitustel tihti esineva eksiarvamuse, mille kohaselt pekingi koer ei oskavat ringis liikuda st joosta.

„Tegelikult koer liigub küll ja enamik teiste  tõugude händlereid näitab koera joostes. Meil on ette nähtud aga rulluv kõnnak ja niipea kui liiga kiiresti liikuda, siis see rulluv kõnnak kaob ära – muutub galopiks või koer hakkab lihtsalt liialtl kiiresti liikuma, rull ei tule enam välja. ”

Rikkalik karvkate
Pekingi koeral on ilus ja rikkalik karvkate ning peaks olema ”lõvikujuline”. Tegemist on topeltkarvaga, pealiskarv on pikk ja sirge, aluskarv on tihe ja pehme. Kõrvade karvad ulatuvad suisa käppadeni. Kaelal ja õlgadel on karvadest kohev krae ja jalgadel tihedad ”püksid”. Isegi varvaste vahe on pikk karv. Karvahooldus on raske, kammida tuleb iga päev ja ka regulaarne pesu šampooniga on vajalik.”Pekingi koera kammimine on seotud sellega, kas koeral on hetkel karvavahetus või mitte,” lisab Marina.”kui on, siis peab kammima tihedamini, muidu on soovituslik (eeldusel, et koeral on juba titekarv välja kasvanud) kammida koera kord nädalas, aga siis põhjalikult läbi, pulstid tuleb lahti harutada, mitte lahti lõigata. Kui on pulst, siis sinna peale pihustada Crown Royale Ultimate Detangling Sprayd, lasta mõni minut mõjuda ja siis vaikselt lahti harutada.”Pestakse Pekingi koeri harva, umbes neli korda aastas, ülejäänud ajal kasutatakse kuivšampooni.Kui Nõukogude ajal oli Pekingi paleekoerte värvus tavaliselt punakaspruun, karvkate üsna lühike ja nad olid sellised pikliku kerega, siis praegu on karvkatte värvus vägagi erinev. Võib-olla ühe- või mitmevärviline – põhivärvid on kuldne, punane ja sable, kuid on ka helekuldset, kreemikat, musta, valget, black and tan ja ka hallikat. Marinal on kodus ka nn tricolor koer ehk siis kolmest erinevast värvist kasukaga isend.

„Värvustest on lubatud kõik värvused v.a. albiino (valge, puudub pigment, silmad sinised) ja maksapruun (pruuni nina ja helepruunide silmadega koer),” lisab Marina.

Sõbralik iseloom
Viivi Lokk tõdeb: ”Vanasti oli müüt, et pekinglane on vana üksiku naise kuri koer, keda lastega ei tohiks kokku lasta. Kolleegid näiteks palusid luba katsuda.” ”Kui sa lähed pekingiga välja jalutama, siis päris paljud on tulnud küsima: kas ta on kuri, kas ta hammustab?” lisab Marina.  ”Tänapäeva aretuses oleme palju tähelepanu pööranud sellele, et aretusse ei satuks koerad, kes on agressiivsed ja hetkel Eestis agressiivseid koeri aretuses pole,” tõdeb Marina. Pekingi koer on kindlasti selline koer, kes on seal, kus ka peremees. Ta kohaneb väga hästi pereelu rütmiga, vajadusel on liikuv, aga kindlasti mitte pole ta koer, kellega pikka matka ette võtta. Talle ei sobi väsitav jooksmine, vaid rahulik kõnd. Võib kõndida tund, kaks, eeldusel, et teda on kõndima harjutatud. Anatoomiliselt on ta sellise kehakujuga, et pikk jooks pole tema seljale hea.Samas on lahe see, et ta on küll peremehe juures, aga ta ei tüüta. “Pigem ootab ta hetke, et „mängime nüüd”,” tõdeb Marina. ”Padjakoer ta enam ei ole, tal on karv pikk ja diivanil lamades hakkab lihtsalt palav.Olen lugenud, et Pekingi koer ei sobi peredesse, kus on palju lapsi. Samas teab Marina rääkida, et Tartus ja Pärnus on ühel õpetajal ja ühel lasteaiatöötajal sellised koerad (Fredy ja Coco, kes mõlemad on Marina kasvandikud), kes tohutult armastavad lapsi ja neil on tõeline ”probleem” – nad ei taha lastest niisama mööda minna. Pekingi koer sobiks ka pensionärile, sest ta ei vaja jalutuskäike, piisab 15-20 minutilisest jalutuskäigust.On ta ühe peremehe koer? Marina möönab, et kui ta mees oleks kuuldeulatuses, siis nad läheksid vaidlema, et millised koerad on Marina ja millised mehe omad

”Osad meie koerad on tema, osad minu omad. Nad ikkagi leiavad ühe, kes on rohkem oma.”

Treenimine ja koolitamine
Nii nagu kõik koerad, vajavad ka Pekingi koerad baaskoolitust ja sotsialiseerimist. Ilma selleta on oht, et koer muutub põikpäiseks ja iseteadvaks, mistõttu võib kooselu temaga koos muutuda üsna keeruliseks. Treenimisel peab olema rahulik ja tasakaalukas, sest Pekingi koer on hingelt õrn ja jõuga palju ei saavuta, pigem läbi positiivsuse, mängu ja preemia. Samuti  ei meeldi seegi, kui teda magamise ajal äratatakse – ehk seepärast ei soovitata teda väikeste lastega peredesse.
Koolitusmaterjalina oleneb asi paljuski indiviidist nii nagu teistegi tõugude puhul. Hobi korras võib ka selle koeraga sõnakuulelikkust ja agilityt harrastada.

Terve tõug
Ühtegi kohustuslikku terviseuuringut sellel tõul pole, aga soovitav oleks kontrollida südant, põlvi ja silmi. Pekingi koertel võib esineda hingamisprobleeme, mis on tingitud tema lühikestest ja kitsastest hingamisteedest.Ettevaatlik peaks olema ka siis, kui koer hüppab kõrgelt diivanilt  põrandale, on oht, et ta vigastab oma selga. Ohustatud piirkonnaks on veel silmad.“Oleme hakanud tegema ka südameuuringuid, aga meie koertel on südamed korras olnud. Soovitatakse uurida põlvi, aga muud nagu polegi välja toodud.

Nagu enamike lühikoonuliste puhul, tuleb ettevaatlik olla kuuma ilmaga. Ei ole mõtet jätta teda lauspäikese kätte või koera randa kaasa võtta.”

Marko Tiidelepp

Fotod: Stanislav Moshkov

Hindamine on peatatud