Sirje Vets: “Kõik koerad on omamoodi andekad!”
”Ükski koer pole sündinud probleemkoeraks. Lase oma koeral näidata sulle, kui tubli ta on. Iga koer vajab tegevust,” kinnitab 50 aastat koertega töötanud Sirje Vets.
Koerte koolitaja Sirje Vets on kindlasti üks kuulsamaid ja legendaarsemaid eesti koeratreenereid. Selle aasta juulis täitus tal 65. eluaasta ning ei vähem ega rohkem kui 50 aastat on ta teadlikult ka koertega tegelenud.Aastate jooksul on Sirje Vetsist üsna palju kuulda olnud: ta on ise erinevate lehtede veergudel nõu andnud, vastanud koeraomanike murekirjadele, esinenud televisioonis. Ja see pole sugugi ime, sest 50 aastat koos koertega – see on saavutus, mida on raske lüüa. Olen ka mina esimese päris oma koeraga Sirje Vetsi juures trennis käinud, ja mäletan praegugi hästi, kuidas enne igat trenni hakkas süda kiiremini põksuma, käed värisema, ja kindlasti olin rohkem närvis kui mu koer. Oli ju lihtsalt soov ennast treeneri ees tõestada, et ka mina suudan koeraga hea suhte luua ja talle tarkusi õpetada. Ent iga kord enne trenni tundsin end kui esimese klassi õpilane ja seda mitte halvas mõttes. Ka selleks intervjuuks kogusin ma materjali üsna mitu head aastat, sest tõelisele koeraspetsile ei taha ju esitada rumalaid küsimusi.
Õige ja vale liikumine
Meie kohtumine Sirje Vetsiga leiab aset tema koduõuel, kus asub ka koerte harjutusväljak, kus ta aastaringselt ka koeratreeninguid teeb. Alustuseks läheme aga tema kahe rotveileri Reeweil Beb-Winstone’i (lihtsamalt Vinni) ja Reeweil Beb-Wrigley’ga (ehk lihtsalt Wrigley) Vääna jõe äärde, kus on vahva Vahiküla astang.
Ümbritsev loodus on mõnus, päike paistab, õhk on paitavalt soe, vesi vuliseb – justkui maapealne paradiis. Kaks tugevat rotveilerit saadavad meie jalutuskäiku, kuid mul ei teki kordagi hirmu, et äkki… no mine tea, räägitakse, et rotveilerid – nii ja naa. Sirje tarkade silmadega ”machod” on õpetatud ja sõbralikud. Vaatamata kümnele eluaastale on mõlemad koerad ka väga heas vormis.Kas Sirje koerte hea vormi saladuseks on liikumine? ”Liikumine on oluline nii omanikule kui ka koerale, kuid see peab olema kontrolli all. Koer ei tohi tormata kassi või teise koera järgi, sest see võib lõppeda üsna traagiliselt kasvõi sellega, et koer auto alla jääb.”Kontrolli all oleva liikumise tähtsust demonstreerib mulle kohe ka elu ise. Sirje koerad liiguvad ilusasti meie kannul, aga korraga märkavad nad rohu sees toimetavat nastikut (või rästikut?!) ja neil tekib suur kihk ussikest lähemalt uurida, kuid Sirje käsklus toob koerad koheselt meie juurde tagasi. Ei mingit vaidlemist!Ka hiljuti eesti keeles ilmunud Cesar Millani raamatus ”Koeralausuja” on palju juttu liikumise olulisusest koerale, mis olevat üks koeraga terve suhte loomise alustalasid. Uurin Sirje käest, kas see on tõsi. Sirje kinnitab, et selles väites on palju tõtt, ent tuleb arvestada, et liikumisel ja liikumisel on vahe. Õigesse liikumisse on kaasatud erinevad koera meeled – haistmine, nägemine jne. ”On ju ka selliseid omanikke, kes lähevad õhtul koeraparki ja seal nad siis isekeskis jutustavad, koerad on aga omaette. Ka seal toimub liikumine, kuid see on vale liikumine – koerad kihutavad mööda platsi ringi, ajavad üksteist taga ja kütavad ennast üles – see mitte ei koorma koera, vaid tekitab tema organismis stressihormoone.” Lapsed ja koerad
Pärast jalutuskäiku Vääna jõe äärde siirdume Marana talu hubasesse püramiidikujulisse ”kaardimajakesse”, mis on oma nime saanud aknaklaasidel olevate kaardimastide järgi. Majake peidab endas ka väikest osa Sirje Vetsi koerte võidetud karikatest, kõiki auhindu ei ole nimelt jõutud Õismäelt Marana tallu kolides veel lahti võtta.Uurin Sirjelt, kas ta käib selles majakeses vahetevahel ka häid mõtteid mõtlemas. ”Mul ei ole üldse aega, et mõtlemas käia,” naerab Sirje. ”Tempo on kiire ja mõtlemisaega on vähe. Mul on viis lapselast ja on perioode, kus nad kõik on minu hoida. Õhtuti, viis korda nädalas, viin läbi koeratreeninguid ja õhtul hilja koju jõudes ma lihtsalt lõdvestun ega mõtle midagi. Lihtsalt istun teleka ette ja lõdvestun.”Kas lastelastega on lihtsam kui koertega või vastupidi?”Minul lastega ega lastelastega probleeme pole olnud. Kui koerad on välja koolitatud, siis nendega on lihtsam kui lastega. Koerale lihtsalt ütled midagi ja ta peab su käsku täitma, lastele pead sa veel asju selgitama.”Sirje on kindel, et lastega tegeledes annab ta energiat ära, kuid koertega tegeledes saab ta energiat juurde. Sirje koeraomanikuna ja treenerina
Kas Sirjel käis peast läbi ka ”kiuks”, et temast saab koerainimene, koeratreener?”Sellist asja mul olnud ei ole,” kinnitab Sirje. ”Kiindumus koertesse oli loomulik protsess. Elasime väikeses Kapi tupiktänavas, kus oli seitse maja. Alati, kui kellegi koerad lahti pääsesid, tulid nad meie ukse taha, sest meie koos õega pesime ja kasisime neid, käisime nendega jalutamas – kõik koerad armastasid meid.”Lapsena oli Sirje üldse kõikide loomade lemmik. Nii käis ta vanaema juures olles näiteks lehmakarjas ja talitas lambaid. Sirje tädil oli uhke hallides toonides saksa lambakoera moodi ketikoer Alfa. ”Ta oli küll ketis, kuid koos tädiga käisime temaga väga palju näiteks Valgejõe ääres jalutamas, kus koer sai ka vabalt joosta.”Nii Sirje kui ka tema õde soovisid endale seda päris oma koera, kuid nende ema käskis oodata, kuni ise tööle lähevad ja ise endale koera osta saavad. Ja nii see läks – Sirje õde ostis toonasest Leningradist dobermanni, kes oli esimene must dobermann Eestis. Just selle koera pesakonnast sai ka Sirje endale 1966. aastal vahva ja truu kaaslase nimega Verro, kes oli üks esimesi gaasilekete otsijaid koeri terves Nõukogude Liidus. Temaga harrastas Sirje ka sõnakuulelikkust, kaitsevalvet, jäljetööd ja suusavedu.Sirje järgmine koer oli kolli Sakie, kellega treeniti sõnakuulelikkuse ala ning läbiti ka kaitsevalve koolitus. Rotveiler Reeweil Bo-Camillat (ehk Cammyt) kirjeldab Sirje kui koera, kes valis ise Sirje, mitte vastupidi. Nendevaheline side oli nii tugev, et seda on raske sõnadesse panna. Sõnakuulelikkuse võistlustel võitis Cammy mitu karikat, ta jumaldas agilityd ja flyballi.Neljas koer oli rotveiler Reeweil Ca-Bebel (ehk Bebi), kel on selles tõu esindajatest kõige enam tiitleid terves Baltikumis. Bebi on võitnud tiitlid Euroopa Võitja 2000 ja Põhjamaade Võitja 2001, kui tõu parim. Ta on võitnud ka Tarkade Koerte Klubi sõnakuulelikkuse karikasarja võistluse. Bebi lahkus meie hulgast eelmisel aastal 14. aastasena. Siinkohal võin lisada, et Vinni ja Wrigley on Bebi kutsikad ning Cammy on Bebi ema.Iseloomustamaks Sirje tihedat sidet koertega, põikame korraks tagasi Sirje lapsepõlve ja noorusaega, mil Mähel suvitati. Igal hommikul sõitsid Sirje, tema õde ja nende neljakuune dobermann trammiga (bussis ja trollis toona koerad sõita ei tohtinud) Kadriorgu, sealt mindi jalgsi Mähele, kust võeti kampa sõbranna Marianne oma bokseriga, seejärel mingi läbi metsa Pirita jõe äärde, pärast seda saadeti sõbranna Mähele tagasi ja tuldi jalgsi linna tagasi, ja nii juhtus see iga päev!Koerandusse sulandumine oli Sirje jaoks seega loomulik ning enesestmõistetav protsess. Ja mulle tundub, et Sirje Vets ”tegi Cesar Millani” juba 60ndate aastate alguses.Sirje hakkab naerma ja meenutab aega, mil eesti keeles ilmus Jan Fennelli raamat ”Koerakuulaja”. Peale raamatu lugemist tõdenud paljud Sirje tuttavad, et see on väga hea raamat, kuid Sirjegi on neidsamu tõdesid juba kümme aastat propageerinud. Ajalugu räägib…
1991. aastal tulid Eestisse esinema ja koolitust jagama Espoo Koerteklubi liikmed. Üritus oli uhke – lausa Tallinna Jäähallis panid nad üles agility-raja ja andsid näidisetenduse demonstreerimaks eestlastele, mis imeasi see agility siis õigupoolest on. Espoo Koerteklubis oli ka proua Rauni Jungebrand, kellele Sirje on eriti tänulik, sest just tema utsitas Sirjet, et ta hakkaks ka Eestis koeri õpetama. Sirje otsustas, et enne ta teisi õpetama ei hakka, kui tal endal asjad selged. Kohe alguses mõistis Sirje, et agility ei ole vaid üle takistuste hüppamine, siin on vaja hoopis palju enamat.Sirjest sai Espoo Koerteklubi liige, mille kaudu sai ta ka sõnakuulelikkuse ja agility treeneri tunnistused. Just sealt sai ta kingituseks Sirje jaoks väga olulise Marie Hansson Hallgreni raamatu, kus oli juttu positiivsest koerte õpetamisest. Raamatus kirjutatu erines kardinaalselt sellest, mida oli tehtud Nõukogude Liidu ajal ka siin, Eestimaal. Nimetatud raamatu ”Minu parim sõber” avaldas eesti keeles kirjastus Tiritamm 1996. aastal ja selle on toimetanud Sirje Vets. Raamatu tõlkija Mailis Suurmets kinnitanud Sirjele, et selle raamatu abiga võiks isegi lapsi kasvatada.Kuid tagasi Sirje karjääri juurde. 1991. aastal armus ta agilitysse ning kaks aastat hiljem lõpetas ta agility-koolitaja kursused Soomes. Peale seda käis ta Soomes kümme korda harjutamas ja tema pädevust kinnitati 1995. aastal. Samal aastal tegi ta läbi Soomes uued kursused – sõnakuulelikkuse koolitaja teadmiste omandajaks. Pärast seda taaskord kümme harjutuskorda ja Sirje treeneripädevust kinnitati 1997. aastal.2000. aastal sõitis Sirje taaskord Soome, et läbida koerte iseloomutesti kohtuniku kursused ja pärast seda pidi ta harjutama vähemalt 50 koera testimisel. Sirje Vetsi põhitõed
Sirje kinnitab, et kõikide koeratreeningu meetodite puhul on olulisim see, et inimese ja koera vaheline juhipositsioon oleks paigas. Kuulsal inglise koerapsühholoogil Barry Eatonil on raamat ”Dominance: Fact or Fiction”, kus raamatu autor naerab välja väite, et koer tahab inimese üle domineerida. Ka Sirje kinnitab, et temagi ei rõhuta enam sedavõrd palju juhipositsiooni, kui seda, et reeglid peavad paigas olema. Kui on reeglid, peab nende täitmist koertelt ka nõudma, siis koostöö toimib.Keda on raskem koolitada, kas koera või inimest? ”Inimest,” ei kahtle Sirje hetkekski. ”Inimene tuleb koeraga kooli ja paljudele on suureks üllatuseks, kui nad saavad aru, et see kool on talle, mitte koerale. Nad saavad ju minuga suheldes teada, et mina õpetan neid ja nemad omakorda õpetavad oma koera.”On ka palju vahvat tagasisidet. Üks bassetiomanik rääkis Sirjele, et esimeses treeningus käis koeraga tema mees, kes pärast esimest treeningut oli koju läinud ja tõdenud, et seal õpetatakse ju teda, mitte koera. Naisel tekkis asja vastu huvi ja nii läks bassetiga trenni hoopis tema, kusjuures ka naisterahvas ise oli õpetaja ja tema nautis treeningut täiel rinnal. Sirje lisab sedagi, et üks asi on käia koeraga koolis, kuid pärast koolitundi peaks nädal aega ka kodus trenni tegema. Teisalt mõistab Sirje sedagi, kui inimesed tõdevad, et ei jõua seda teha – ega seepärast ei pea siis koerakoolist loobuma, tuleb teha siis kasvõi kord nädalas koerakoolis tööd.Sirje kasutab oma trennides ka sellist nippi, et osades tundides ta ülesandeid ei jagagi vaid palub õpilastel teha asju oma koeraga nii nagu nad kodus harjutavad ja Sirje ise vaatab seda kõrvalt. Koeraomanikud on sedasi palju pingevabamad, kuid treener näeb tehtavaid vigasid hoopis paremini. Erinevad treenerid, erinevad meetodid
Loomulikult on ka täna nii Eestis kui ka välismaal selliseid treenereid, kes kasutavad veel praegugi ”karmimaid” (negatiivseid) meetodeid koerte treenimiseks. Sirje meenutab ühe austraallase läbiviidud koolitust, kus demonstreeriti, kuidas õpetada koera hantlit haarama – koera poov rihm tõmmati sedavõrd pingule, et koer ei saanud enam õhku, koera suu avanes, seejärel pandi hantel talle suhu ja siis lasti rihm lahti. Sirje jaoks oli see lausa uskumatu käitumine…Sirje lisab ka seda, et ta ei ole mitte nn pehme koolituse propageerija, ent tema jaoks on oluline treening läbi positiivse emotsiooni. Teisele poolele jääb siis treening läbi negatiivse emotsiooni. Suureks eeskujuks Sirjele on Rootsi koerapsühholoog Anders Hallgren (tema on eelpool mainitud Marie Hansson Hallgreni endine abikaasa), kes õpetab ka negatiivset käsku läbi positiivse emotsiooni. Ka ”Ei”-käsku saab positiivselt premeerida.Eestis on käinud ka üks kuulsamaid teenistuskoerte klikkerkoolitajaid, IPO maailmaister Ismael De Vos, kellel ka endal on rotveilerid. Temagi kohta liigub igasugu kuulujutte, et ka tema kasutavat negatiivseid meetodeid – kuid Sirje tõdeb, et kui pole ise näinud, siis on raske seda kinnitada.Hiljuti käis Eestis esinemas maailmakuulus Gerard O’Shea, kes kinnitab, et klikkerkoolitus ja Cesar Millani propageeritud energia suunamine on inimesele keerulised ja temal on palju lihtsam meetod – ta tõstab oma väärtused koera silmis kõige kõrgemale ehk kõik hea koerale tuleb ainult läbi omaniku. Mis teeb inimesest hea koeratreeneri? ”Ma ütlen kõikidele minu juurde trenni tulevatele inimestele, et neil peavad olema kõik needsamad omadused, mis nende koeralgi… kuid need omadused peavad olema paremad kui koeral, et koeri juhtida ja koerast ”kõrgemal” olla. Sa pead olema oma koera jaoks piisavalt ”põnev”, et talle huvi pakkuda.”Inimene peab suutma laskuda koerte mõttemaailma tasandile, mitte vastupidi. Ei ole mõtet näiteks hakata koerale õpetama käsklust ”Siia!”, kui sul ei ole kaasas maiuspala või mänguasja, millega koera premeerida, selline käitumine ei vii mitte kuhugile, tulemused on nullilähedased. Inimene peab olema koerale põnev! Inimeste ja koerte ajas muutumine
Aastakümnete jooksul on muutunud nii koeraomanikud, koerad kui ka koeratõud.Sirje tõdeb, et nõukogude ajal olid koerainimesed südamlikumad. Kui ühel inimesel läks näitusel või võistlusel kehvasti, siis teised lohutasid. Ta meenutab, kuidas ta ise lõi toona kaasa nn agitbrigaadi töös – üheskoos käidi erinevates kohtades koertega esinemas ja selles meeskonnas oli õhkkond ülimalt positiivne ja sõbralik, kõik toetasid üksteist. Täna on palju tihedat ja ebatervet konkurentsi ja eestlaslikku ärapanemisrõõmu. See on vist meie ühiskonna arenguga seotud? ”Tundub nii,” tõdeb Sirje, ”õnneks on siiski ka väga sõbralikke koeraomanikke, kes tasuta heategevusüritustel kaasa löövad ja on lihtsalt lahedad inimesed. Kuid koeranduses on siiski palju kunstlikult tekitatud probleeme, ja internetifoorumites keerutatakse üles igasugu vahtu.”Samas lisab Sirje kohe, et aegade jooksul on koerad ”paremaks” läinud. ”Nõukogude ajal taheti enda kõrvale tigedat koera. Tänased koerad on leebemad, ja ka aretustöö on parem.” Sirje meenutab, kuidas 1990ndate aastate alguses oli näitusel üsna sage selline olukord, kus rotveilerid kohtunikku hammustasid: ”Terve näitusering seisis, kui kohtunik traumapunktis käis. Õnneks seda täna enam ei ole.”Sirje meenutab ühte kuulsat Bondi-nimelist eesti rotveilerit, kes näitustel kohtunikku endale ligi ei lasknud. Õnneks suudeti tema omanikule selgeks teha, et asjad ikka päris sedasi käima ei peaks, ja Bondist sai täna koolitamisele väga paljude näituste võitja ja ta on muideks Bebi isa. Koolitusel pole tõug oluline
Ka koeratõugude populaarsus on aegade jooksul vaheldunud. Kui praegu on populaarne saksa lambakoer, siis nõukogude ajal oli kõrges hinnas ida-euroopa lambakoer. Ida-Euroopa lambakoer oli väga hästi koolitatav tõug ja on praegugi populaarne Venemaal.”Eks see koeratõugude populaarsus on järginud filmimaailmas toimuvat,” muigab Sirje. ”Meenutagem – bernhardiinid (”Beethoveni”-filmisari), dalmaatsia koerad (film ”101 Dalmaatsia koera”), isegi bordoo dogid (tänu filmile ”Turner & Hooch”, mille peaosas mäletatavasti Tom Hanks), Lassie-filmisari mõjutas kollide populaarsuse tõusu. Viimaste aegade telereklaamid on suurendanud weimeri linnukoera populaarsust. Ometi on viimati mainitu tavainimesele koolituse mõttes üks väga raske koeratõug, kellega inimene peab kohutavalt palju vaeva nägema. On olnud 1990ndate aastate keskel ka aegu, kui Eestis sündis sama palju rotveilerikutsikaid kui Soomes.”Sirje lisab, et väga paljud mingi tõu buumi ajal endale emotsionaalse otsuse ajel koera võtnud inimesed ei ole päris kindlasti teinud vastava tõu kohta piisavat taustauuringut. Seetõttu esineb populaarsete tõugudega ka palju probleeme. Mõnikord ei ole ka kasvatajad päris ausad ja mida rohkem mõnda tõugu on, seda rohkem esineb nendega ka igasuguseid probleeme. Kasvatajad peaksid mõistma, et aretusse saab lasta ainult parimaid koeri!Sirje kinnitusel ei ole oluline mitte tõug, aga omaniku ja koera suhe. Oluline on see, et omanikul peab olema kannatust ja ta ei tohi raskuste tekkides alla anda. ”Mõnikord püüan treeningutel ka ise elemente ette näidata. Seda ei soovitata küll eriti palju teha, kuid taolistel juhtudel teen ma seda eesmärgiga tõestada omanikule, et tegelikult saab selle konkreetse koeraga tööd teha küll ja mitte pead norgu laskma.”Ja on ka neid koeri, kes tahavad rohkem olla karja tavaliikmed ja on inimeses väga kinni. ”Tuleb siis omanik sellise koeraga trenni ja koer muudkui vaatab teda ainiti– inimene aga ei mõista seda, ja on lausa pahane, et miks koer teda kogu aeg vaatab.”Koeraomanik ei ole kahjuks mõistnud, kui väärtuslik ja haruldane seline koer on. ”See omanik, kes koera väärtuse ära tabab – nende omavaheline koostöö on suurepärane. Kindlasti on erinev koertel ka IQ-tase, ja mida kõrgem see on, seda lihtsam on sellise koeraga tööd teha.”Suurtel agility- ja sõnakuulelikkusvõistkustel on tipptegijate seas ainult bordercollied… kas teiste tõugude omanikud üldse pääsevad löögile?”Mulle tundub, et siin on vajakajäämisi FCI tegevuses,” arvab Sirje Vets. ”FCI oleks kindlasti rahul, kui agility, sõnakuulelikkus oleksid populaarsed suurte masside hulgas, mitte ainult ühe tõu omanike seas. Eks üritatakse mingeid lahendusi leida, kuid ei taheta ahistada ka borderite omanikke.”Et tippu jõuda, on Sirje arvates oluline õige koera, isegi juba õige kutsika valik. Inimene peab teadma, mida ta tahab. Kui sellist koera õigesti treenida, siis on tippu jõudmine oluliselt kergem. Kahjuks ei ole praegu veel ka Eestis veel piisavalt suurt seltskonda selliseid inimesi, kes tahaksid koeraspordis tippu jõuda – kandepind on väga väike. Tasapisi hakkab olukord muutuma, kuid see võtab veel palju aega.”Koerakasvatajad peaksid mõistma, et periood esimesed kaks nädalat kuni kaks kuud on kutsika elus väga tähtsad. Nad vajavad kontakti nii inimesega kui ka uute olukordadega. Kutsikad tuleks ka mõneks ajaks pesakonnast eemale viia ja nendega eraldi tegeleda. Palju kulub aega, kuid see on vajalik.”Kutsikaeas on võimalik teha koeraga sedavõrd palju vigu, et see saadab koera terve elu.Kuhu on kadunud Eesti koeraspordis mehed? ”Eks neid on, kuid vähem kui Nõukogude ajal. Elurütm on vist selline, et naistel on rohkem aega ja tahtmist koertega tegeleda. Mehed pühenduvad rohkem tööle, paljud lähevad tööle välismaale.”Tegelikult oleks ju koerasport omamoodi võimalus meestele konkureerida? ”Tõsi, ja välismaal on võistlemas väga palu mehi. On endisi sportlasi, kergejõustiklasi, jalgpallureid, kes koeraga spordivad.” Lõpusõnad – kus on Sirje Vetsi kirjutatud raamat?
Paljudele koertesõpradele ja tavakodanikele teeb muret viimastel aastatel sagenenud julmus koerte suhtes. Koeri pekstakse, näljutatakse, visatakse aknast välja ja kes teab mida veel. Millest see johtub?”See on hea küsimus, raske küsimus, millele on keeruline vastata. Nõukogude ajal tõukoera inimene sedavõrd lihtsalt nagu praegu ei saanud. Olid olemas nn teh-miinimumid, mille tulevane koeraomanik pidi läbima. Seejärel pandi ta kutsika järjekorda ja mõnikord pidi ta ootama kaks-kolm aastat. Inimene oli toona tunduvalt kompetentsem, kui paljud tänased koeraomanikud. Kutsikaid on tohutult palju ja kodutööd enne koera võtmist tehakse liiga vähe ja see on väga suur puudujääk!”Sirje meenutab ühte koeraomanikku, kes oli murest murtud, et tema pikakarvaline koer määrib ära tema koduõue kiviparketi – siin vist rohkem sõnu polegi vaja… Inimeste mugavus, rumalus – need on lausa hämmastavad. Suurde aeda ja suurde majja võetakse suur koer, kes hiljem terroriseerib tervet väikest küla. Sirje lisab sedagi, et mõned aastad tagasi avaldati üks uurimus, milles kinnitati, et inimeste ja koerte suhtarv Euroopas on kõige kõrgem just Eestis! Tore, aga teisalt… pigem mitte tore.Miks suurepärasel treeneril veel oma raamatut pole? Sirje hakkab naerma, sest seda on tema käest ka varem küsitud. Ja juba lapsena oli ta ka andekas kirjandite kirjutaja, kuid kuidagi on asjalood sedasi läinud, et tal pole isegi lauasahtlis peidus poolikut käsikirja. See on muidugi väga kurb. Kunagi pidas Sirje aktiivset kirjavahetust erinevate koeraomanikega, kelle probleemküsimustele püüdis ta vastata, kuid pärast seda, kui arvuti katki läks, läksid kaduma ka need kirjad. No sellest on veelgi suurem kahju, sest see oleks ju igati põnev lugemine kõikidele koeraomanikele.Millega tegeleb Sirje Vets vabal ajal? ”Minu hobid on minu töö,” naerab Sirje. ”Ma tegelen kas võõraste koertega või oma koertega. Isegi oma ”vanadele” koertele õpetan ma pidevalt midagi uut ja see on jama jutt, et vanale koerale midagi uut ei õpeta!”Sirje lisab, et ta tahaks tegeleda ju ka lillede ja aiaga, kuid ajaga on asjalood täpselt nii nagu on. Ja äkki, meenub Sirjele, et ta on tegelenud aktiivselt ka fotograafiaga. Nõukogude ajal käis ta Rahvaülikoolis fotograafiat õppimas, tegi pilte ja isegi ilmutas ise neid. Ja viimane küsimus…Kas Sirje Vets on õnnelik inimene?”Jah, kindlasti. Viimane töökoht oli ühes kindlustusfirmas ja pärast sealt lahkumist sain aru, et nüüd saan ma nautida tööd koerte ja nende omanikega, teha seda, mis mulle meeldib ja südamelähedane on. Eriti tänulik olen ma ka oma mõistvale abikaasale, kellega oleme koos olnud 42 aastat, ja ka oma lastele, kes mind mõistavad ja minu ”kiiksust” aru saavad.”
Marko Tiidelepp
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.