Persoonilugu: Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal
Hea vetelpäästekoera puhul on olulised sõbralikkus, vetthülgav karv, tugev saba ja töötahe. Eriti oluline on aga hea koostöö omanikuga.
Veetööd võib iseenesest teha hobi korras igasuguste koertega. Reaalselt inimese päästmiseks peaks koer aga siiski vähemalt 30-kilone olema. Eestis oleks täiesti reaalne väljund olemas koerte kasutamiseks rannavalve abilisena supelrandades, kus hetkel ei ole kedagi neljajalgsetest inimesele appi tõttamas – meie seadusepügalad on sellised, mis ei luba koera avalikesse randadesse, rääkimata sellest, et koerad inimesi veest päästma hakkavad.Loodame, et kohalikud omavalitsused haaravad koerakasvatajate lahkest abipakkumisest kinni ning seni igasuguse valveta rannad tulevikus ehk seeläbi veidi turvalisemaks muutuvad. Poolas kasutatakse koeri randades, tehes nende abil ennetustööd – lapsed lähevad randa ujuma just seal, kus on vetelpäästja, kellele on kaasa antud ka koer. Lapsed tahavad olla seal, kus on ka lahe kutsu, keda vahepeal kasvõi silitamas käia. Kõige parem on muidugi see, kui uppumisohtu ei tekikski.
Hea päästekoer on sõbralik
Mis teeb njuufast hea päästekoera? “Ta on väga sõbralik, nagu üks päästekoer peab olema,” kinnitab Katre Vimm. “Teiseks oluliseks asjaks on instinkt, mida me üritamegi hetkel üleval hoida, sest aretusega minnakse paljuski näitusepoolele, kus veetööle eriti rõhku ei panda. Kolmandaks karv, mis on vetthülgav.”
Vette on proovitud minna ka samojeediga, kuid sellel tõul peab kindlasti vest seljas olema, sest tema karvkate tõmbab vett sisse nagu vatt. “Oluline on ka tugev saba – see on koera jaoks nagu tüür,” lisab Aili Kivinurm. Ago Vimm tõdeb: “Vetthülgav aluskarv annab njuufadele väga hea ujuvuse. Njuufa kulutab vees 70% energiat edasi liikumiseks ja 30 % vee peal püsimiseks. Teistel tõugudel on asi vastupidi.” Kas igast njuufast saab vetelpäästekoera? “Kindlasti ei saa,” tõdeb Aili. “Tal peavad olema teatud iseloomujooned: nad on ka erinevad, olenevalt aretusest. Mõnest saavad päästjad, teised aga lihtsalt fännavad asjade veest toomist.” Aili arvas endale esimest njuufat võttes, et ta saabki omale valmis vetelpäästekoera, tegelikult on aga häid vetelpäästekoeri üliharva. Isegi praeguste koerte hulgast ei hakka Aili kedagi esile tõstma – tööd on vaja kõigil teha.“Koer peab olema töötahteline,” kinnitab ka Katre. “Njuufa iseenesest on küllalt rahulik tõug: nagu paljud arvavad teadvat – ainult magab. Unisest koerast head töökoera ei saa, treenida küll annab, aga töö on meeletu. Mujal maailmas tehakse selektsiooni – nendest koertest saab asja, neist ei saa. Nii tehakse ju näiteks ka pimedate juhtkoertega.” Kuidas on võimalik juba kutsikana hinnata, et temast saab hea töökoer, temast mitte? See on vist ülikeeruline?“Koera vanemad on üheks teguriks,” räägib Katre. “Palju oleneb ka omanikust: kui on näha, et kutsikas on aktiivne ja tahab tegutseda, siis seda on juba väiksest peale näha, ta kohe tahab vette minna (on ka neid, kes ei taha vette minna). Seda peab omanik märkama ja aru saama.”Siinkohal tasub lisada, et ega kustikad kohe sumaki vette ei lähegi. Kui aga talle vette mingi mänguasi visata ja kutsikas sellele meeleldi järgi läheb, siis on lootust. Jalutamisest ja ujumisest
Katre meenutab huvitavat lugu ühele näitusele sõitmisest: “Käisime talvel näitusel, oli pikem sõit. Mõtlesime, et laseme korraks koerad välja. Seal oli ka jõgi ja me ei tulnud selle peale, et seal jääd peal ei ole. Koer pani kohe sinna sisse, ujus oma ringid ära. Nende jaoks ei mängi ka veekogu temperatuur mingit rolli.” Itaalias on vetelpäästjate kool, kus ka helikopteritest koos koeraga välja hüpatakse, kuigi see on rohkem selline reklaamitrikk – omamoodi Hollywood. Ago on Itaalias käinud ja tema helikopterist välja hüppama ei pidanud, kuigi selline võimalus oleks olnud.“Njuufade eelis on tema tihe karvkate, mis on vetthülgav,” jätkab Katre. “Tema vastupidavus on teiste koertega võrreldes suurem, eriti külmas vees ja rasketes tingimustes. Ta on loodud ka pikka maad ujuma. Labrador võib näiteks lihtsalt ära külmuda.” Njuufaomanikele, kes trennis ei käi, mõtlemiseks üks Aili mõte: “Kui koerale meeldiks pigem vees, siis miks temaga jalutada, kui võiks pigem vees ujuda.” Lahedad treeningud
Soojal ajal saab trennis käia Männiku karjääris, AS Silikaat territooriumil, mis on kinnine territoorium, seal on isegi riiete vahetamise võimalus, trennid toimuvad korra nädalas. Kokku käib trennis 20 koera, korraga 7-8 tk. Seal on ka ilus liivarand ning õnneks ei pea koerasportlased seda päevitajatega jagama nagu nad seda varem olid sunnitud tegema. Siinkohal kummardus AS Silikaat inimeste ees!Trenni alustatakse väikese (sotsialiseerimis)jalutuskäiguga, siis tehakse väike maatreening – koer peab ju aru saama, mida temast tahetakse. “Oleme soovitanudki kõigil kuulekusetrenni lisaks teha, sest ujumise aeg on lühike ja nii jääb vees olemise aeg lihtsalt pikemaks,” lisab Aili. “Meil on Aili tehtud ülesandeid ja me teeme vees neid harjutusi,” kinnitab Katre. “Kevadel ning sügisel teeme mitteametliku testi – kevadel saab näha, mis tasemel koerad on, mida harjutama hakata ja sügisel on test, et vaadata, kuhu ollakse suvega jõudnud.” Üks olulisemaid asju on inimesega koostöö, koer on nagu abivahend. Koer peab aitama ja kui talle öeldakse, et ei tohi segada, siis tõmbub tagasi. “Õppimist on palju,” teab Aili. “Raske harjutus on näiteks see, kui omanik ja koer on koos paadis ja koer peab vette hüppama ehk koer peab omaniku juurest lahkuma. Lisaks paadimootori müra, liikuv paat jne.”Algul harjutatakse kutsikaid lihtsalt kaldal seisva paadiga.“Trenni tuleku eeldus on see,” jätkab Aili, “et koer ei oleks inimeste suhtes agressiivne ning ta peab teiste koerte kõrval suutma adekvaatselt tööd teha. Omanikul peab olema koera üle kontroll!” Esimesed harjutused on eseme toomised: mänguasja vette viskamine ja äratoomine. Kui koer ei too, minnakse omanikuga koos mänguasja võtma. Seda saab teha näiteks juba kolmekuuse kutsikaga. Trenni tulla saab ka siis, kui koeraomanik ujuda ei oska, sest kõige olulisem on usalduslik suhe koeraga. Soost ja vanusest ala ei sõltu
“Inimesel peab olema tahtmine, ta peaks suutma koeraga toime tulla,” kinnitab Aili. “Otseselt vanusest ega soost asi küll ei sõltu.” “Välismaal on ka 60-70aastasi naisterahvaid, kes alaga tegelevad,” naerab Katre. “Lätist käib meil laagris üks 12-aastane tüdruk.”Kas koerajuhile on sellest alast ka mingit ohtu? “Kui õpetame uppuja päästmist,” alustab Aili, “siis alguses koer tihti ronib inimesele otse peale. Ja tavaliselt on vees uppuja rollis võõras inimene. Ümber abivajaja ujumise õpetamise eesmärk on see, et koer peab tegema ümber inimese ringi, et inimene saaks koerast kinni haarata. Kui haare toimub, siis hakkab koer kohe kalda poole ujuma. Kui tõmme kaob, siis keerab koer taas kohe ringi. Kuna njuufade saba on väga tugev, siis ei juhtu midagi hull, kui inimene haarab sabast.”Kindlasti peaksid varustuse hulgas olema ujuvad mänguasjad. Ujumisvest ei ole koerale otseselt kohustuslik, aga on igati kasulik: koerad ujuvad ju erinevalt, osadel on ilusasti selg veepinnal, teistel on vee all – nii on raske ujuda. Vest parandab koera ujuvust ja lisaks on sealt mugav kinni võtta ja hea ka koera paati tõsta.Ametlikke reegleid ja võistlusi Eestis ei ole, aga mitteametlikud võistlused toimuvad. On neli taset, igas tasemel on kolm maaharjutust ja neli veeharjutust. Kevadel lihtsalt kommenteeritakse sooritusi, sügisel aga võisteldakse, kõikidele osavõtjatele on auhinnad. Kahjuks on Eestis alaga tegelemise võimalused üsna nadid. Väljas saab tegeleda alaga siis, kui on soe, sest Eestis pole ühtki spetsiaalset sisebasseini, kus koerad saaksid ujuda. Isegi koerte taastusravi jaoks pole ühtegi. Kõik klubiliikmed tõdevad, et kui oleks Tallinnas ükski selline bassein, kus saaks koeraga harjutamas käia, siis oleksid nemad iga nädal platsis. Vetelpäästekoerad reaalses elus
Reaalses elus “segab” vetelpäästekoeri hetkel seadusandlus – ametlikus rannas ei tohi koeraga randagi minna, rääkimata vette minekust. Unustada ei maksa sedagi, et koos koeraga vette appi minev inimene vastutab ka koera eest.Avalikud rannad on erakätes, turvateenust pakuvad eraturvafirmad, kes pole huvitatud koerte kaasamisest. Õnneks on ka supelrandu, kus on tekkinud kohalike elanike huvi oma turvalisuse suurendamiseks – siin saavad appi tulla vabatahtlikud vetelpäästjad ka koos koertega, et kasvõi mõned tunnid nädalavahetustel rannas olla.Ago lisab: “Üritame enda vastu usaldust tekitada. Meie klubi inimesed on teinud läbi ka vabatahtlike vetelpäästjate kursused, et lõpuks saaks ka koera kaasata. Protsess võtab aega: on vaja väga häid koeri, väga häid treenereid. On vaja, et moodustuksid ideaalsed paarid ning lisaks, et ka oma töö kõrvalt oleks võimalik sellele tegevusele pühenduda. Hetkel on ka koerte populatsioon väike ja ka kõik omanikud ei tule koertega trenni. Reaalselt saaks asja ajada Eesti Vetelpääste Seltsi kaudu, kes tegelevad hetkel ka kutsestandardi koostamisega. “Marko Tiidelepp
Peategelased
Katre Vimm, Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi juhatuse esimees. Harjumaa Vabatahtliku Reservpäästerühma liige. Omab kennelit Estfoundland. Kodus on tal 3 Newfoundlandi koera, 1 Cavalier King Charles Spanjel ja 1 samojeed.
Aili Kivinurm: Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi juhatuse liige. Harjumaa Vabatahtliku Reservpäästerühma liige. Kodus on tal 2 newfoundlandi koera. Njuufadega puutus kokku juba lapsepõlves: parimal sõbral oli lapsepõlves njuufa ja ka tema tegeles vetelpäästega.
Ago Vimm, Katre abikaasa, üks hästi tore inimene, tõeline vetelpäästmise ja vetelpäästekoerte asjanduse eestvedaja Eestis. Ta on ka Harjumaa ja Läänemaa Reservpäästerühma liige.
Kohtumispaik: Karepa, Kullo lastelaagri territoorium. Laagris on 45 inimest ja 24 koera, on ka mitmeid välismaalasi (Lätist, Soomest, Venemaalt, Belgiast, Poolast, Ukrainast).
Laagri mõte on selles, et saaks väljaspoolt Eestit uusi tehnikaid jmt. Laager ei ole mitte koerte õpetamiseks, vaid omanikele.
“Selle aasta laagri märgusõna on suur laine,” ütleb Aili. “Meie koerad ei ole lainega harjunud ja nüüd õpetatakse lainega töötamist.”
Klubi: Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi on asutatud aastal 2008, et tegeleda tõuomaste tegevustega ja ka aretusega – suunata inimesi, et inimesed saaksid koos käia. Praegu on klubis ca 35 liiget.
Klubi on puhtalt tõupõhine, kuid nende poolt korraldatavatel veetreeningutel käivad ka teiste tõugude esindajad. Esindatud on näiteks dogiomanik, trennis käivad retriiverid, landseerid, leonbergerid ja isegi üks malamuut.
Põnevaid koerakasvatajaid Karepa laagrist
Karel Mennes on vetelpäästeinstruktor ja treener Belgiast, kes töötanud ka sõjaväes. Ta tõdeb, et hiljuti sai käidud Itaalias, et omandada uusi kogemusid, kuid ka seal, nagu Belgiaski, tegelevad alaga tavainimesed mitte professionaalid. Belgias käib trennis palju selliseid koeraomanikke, kes ise ujuda ei oskagi, mistõttu peab treener ise koertega vette minema.Reaalselt on Belgias 12 inimest, kes suudavad koertega tööd teha, kuid Karel kinnitab, et tema arvates ei sobigi kõik inimesed vetelpäästekoerte juhiks.Belgias kasutatakse njuufasid ja landseere, itaallastel on ka teisi tõuge, kuid soovituslikult peavad koerad kaaluma üle 30 kilo.
Hetkel tegeleb Karel ka rahvusvaheliste standardite väljatöötamisega, et erinevate maade vetelpäästekoertega tegelejatel oleks millestki juhenduda.
Juri Malev on koertekasvataja ja künoloog Ukrainast. Vetelpäästekoertega on Ukrainas aktiivselt tegeletud viimased kolm aastat. Karepa laagrile sarnast laagrit on Ukrainas peetud viis korda, kusjuures kohale on sõitnud koeraomanikud isegi 6000 kilomeetri kauguselt Irkutskist, et asjasse pühenduda.“Siinne laager on pigem silmaringi avardamiseks,” tõdeb Juri. “Meil toimuvad treeningud ja võistlused. Mõeldakse välja huvitavaid võistlusi, proovitakse koera võimet iseseisvalt tööd teha, iseseisvalt mõtelda ja otsustada. Omanik läheb vette, kehastab end uppujaks ja vaadatakse, mida koer ette võtab.”Tänase seisuga on Ukrainas viis koera, kes ka vetepäästealase diplomi saanud.
Ka Ukrainas ei saa vetelpäästekoerad ametlikult tööd teha – on küll professionaalseid vetelpäästjaid, kuid nemad ei saa teha koostööd koertega. Juri loodab, et mõne aasta pärast olukord muutub.
Andrzej Belzynski on professionaalne vetelpäästja ja künoloog Poolast. Seal on ka vetelpäästjaid, kes koera kaasa võtavad, kuid reaalses elus on õnneks abi vähe vaja olnud, sest Andrzej kinnitab, et kõige parem vetelpäästja on “kuiv” vetelpäästja ehk siis see, kes kedagi päästma ei pea minema. Seetõttu tehakse Poolas palju ka ennetustööd, esinetakse lasteaedades ja koolides, õpetatakse ujumist ja põhitõdesid, kuidas veekogudes käituda – seegi on vetelpäästjate töö.Andrzej on pärit Poola linnast nimega Hel, kus nende koerad on spetsialiseerunud päästmisele merest, kui on ka neid, kes on valmis päästma järvedest, jõgedest – veekogude hingeelu on ju erinev.Mees pajatab ka sellest, kuidas mõned aastad tagasi üks njuufa päästis Poolas nii vetelpäästja kui ka uppumisohtu sattunu.
Poolas on alaga tegelemas ca 30 pidevalt tegelejat ja ca 100 hobikorras tegelejat. Ka Poolas on vetelpäästekoertest levinumad njuufad, landseerid. Karepa laagris olevad leonbergerid üllatavad ka Andrzej’d.
Valvi Väli on Ida-Eesti Päästekeskusest, vanemoperatiivkorrapidaja ja tema veab Lõuna-Eestis ehk Elvas tegutsevat veetöökoerte rühma, kus aktiivseid tegutsejaid on 12 koera – inimesi käib trennis rohkem. Trennis on käinud inimesi Viljandist, Jõgevalt, Tartust, isegi Võrust käib üks inimene juba aastaid iga nädal trennis! Treeningutel on palju leonbergereid, Valvi kiidab eriti kirurg Aare Ööpikut ja tema leonbergereid.Treeningud toimuvad Nõo paisjärvel, sest Nõo vallavalitsus andis loa, et seal tohib treeninguid teha.“Hetkel ei tohi ka vabatahtlikud päästjad vetelpäästeteenust pakkuda,” lisab Valvi. “Meil on Eestis 16 koerajuhti, kes on läbinud pinnaltpäästekoolituse. Läbitud on ka 16-tunnine vabatahtliku päästja koolitus ning lisaks esmaabikoolitus. Praegu on aga väljatöötamisel kriteeriumid, mille alusel vabatahtlikud päästjad töötada tohiksid. Ma ise olen Päästeliidu veepääste töörühma juht, kes veab vabatahtlike veepääste osa. Sealtkaudu üritamegi seadusi muuta, et ka vabatahtlik saaks teha nö teenustööd – minna appi randa jmt. Riigipoolne toetus hetkel täielikult puudub.”
Valvi pere viis liiget on kõik treeningutele kaasatud ja mehel endal on landseer ja njuufa. “Njuufa õpib ehk raskemini, aga jätab paremini meelde. Teised koerad võivad olla kiiremad õppijad, aga samas võivad kiiremini unustada.”
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.