Persoonilugu: Kassiusku Kammiste
„Lahe on mõelda, et kass teretab sind,“ naeratab oma kassinaeratust kassiusku Anti Kammiste.
Usin teretaja on „kuulutuse peale Lasnakalt“ ostetud pärslase sugemetega Mimmy. „Tegelik omanik on tütar, aga mind hoiab kass kõige rohkem,“ kinnitab muusik Anti Kammiste. „Nii mõnus tunne tuleb, kui kass jalutab hoovi mööda vastu, kui koju tulen. Räägin temaga, lohutan teda, vahest räägin igasuguseid asju, kui ta teretama tuleb. Ta tõstab käppa, ringutab nagu teretaks, see on väga tore,“ kirjeldab Kammiste oma suhet kassiga. Siis tõuseb püsti ja näitab, milliste graatsiliste sammudega ta tuleb üle lume, kass muidugi. Seda, kas ta kassile ka saladusi usaldab, ta ei kinnita ega lükka ümber. Maal eramajas elamist nimetab muusik „lahedaks“ ja hindab võimalust, et kass saab vabalt ümber maja luusida. „Mulle meeldiks, kui peres oleks kaks koera ja kass, aga koer tahab rohkem seltsi ja süüa. Mõnikord oleme 36 tundi ära, siis paneme kassile süüa ja naabrid lasevad teda tuppa. Liivakasti tal pole, küsib nõudliku kurr-näuga välja,“ räägib Kammiste elukorraldusest. Kass käib väljas ka talvel. Seda, et mimm külapealt pojad saaks, pole karta, sest kass on steriliseeritud. Seda, miks kass just teda eelistab, põhjendab Kammiste tõigaga, et tema tõi kassi perre, samuti „iseloomude sobivuse“ tõttu. „Naine on küll kodune aga mina pööran talle tähelepanu, tunnen tema tempudest rõõmu. Noh seda välja arvatud siis, kui ta tuppa pissib. Seda juhtub tal aegajalt. Iseenesest jõle huvitav, korra aastas läheb loom lolliks, hakkab lastele mänguasjakasti laskma, või spordikotti. Siis vihastan ja pahandan temaga. Tundub et kevadel ja sügisel tekivad tal need hood,“ seletab Kammiste, ikka kassinaeratuse saatel. Pahad kombed
Kassi pahad kombed kestavad umbes nädal aega järjest, ja seda viimasel kahel-kolmel aastal, täpselt peremees ei mäleta. „Võimalik, et see on seotud jooksuajaga,“ arutleb peremees. Kass märgistab erinevaid kohti, nagu kinnitaks territooriumi valdamist. Oma õue kuninganna kaitseb valdusi ka veristes lahingutes. Vigastusi pole kass õnneks saanud. Naabrid kardavad marutaudis rebaseid, Kammiste kinnitab et püüavad oma kassi ikka vaktsineerida ja vajadusel arstil käia. „Üksvahe käisime usinalt arstide juures. Koos poegadega saime isakassilt ka paraja hulga parasiite, siis ravisime poegi, söötsime neile rohtu, pesime neid kõõmašampooniga. Mina ravisin, naine aitas,“ uhkustab ta. „Tahtsime, et kass saaks emarõõme tunda ja et tuleks ilusad pojad, otsisime kuulutuse kaudu päris pärslase isaks. Pojad saidki vahvad, aga neil on nõrgad närvid. Elavad kahekesi minu ema juures, eriti sotsiaalsed nad ei ole, sellest on kahju. On küll õige pärslase moodi kassiplikad, ema hellitab ka. Muidu hea iseloomuga aga kardavad. Ronivad isegi voodi alla peitu.“ Kui kass sai steriliseeritud, muutus Kammiste sõnul ka kassi iseloom. Mimmy hakkas rohkem sülle ronima ja nurruma, ja mõnulev kass teeb peremehele rõõmu. Kass magab majas igal pool, ka söögitoas ja õues.
Vareste käest tappa pole veel saanud, aga kaklustes on alla küll jäänud. „Ükskord vaatasin, kass istub 2-3 meetri kõrgusel puu otsas, oli just saabunud ärritavalt kohtumiselt teise kassiga. Vaatab sealt tigeda näoga ja kakab oksalt alla. Pärast sain naise käest teda, et kassil läheb alati kõht lahti, kui ta on kakelnud. Hea et ma puu all ei seisnud,“ naeratab ta irooniliselt.
Looduslik karvahooldusPärslaste uhket kasukat hooldatakse põhjalikult ja igaühel on selleks oma nipid. Kammiste teatab, et tema kass ennast kammida ei lase, kui liiga suured tordid tekivad, laseb jupikaupa ära võtta. „Praegu, sügisel pole hullu, talvel on mõnikord väga pulstis ja kevadeks muutub karvutuks kassiks – udukarv on ainult peal,“ sõnab Kammiste. Steriliseerimise operatsioonil olles lasti kassi ka pügada, siis toodi koju omamoodi kass. Pea ja saba jäeti pügamata, mujalt võeti karv maha.
Karvahooldusest pakub Anti Kammiste oma kassile pesu. „Hoian kassi kõvasti kinni, loputan ja soputan,“ seletab ta. „Pead ei pese, sest pea pole tal kunagi must. Aga õues hulkudes jääb ikka rämpsu ja pori karvade külge, siis teeme pesupäeva.“
Usin hiirepüüdja
Kammiste kinnitab, et kass püüab ka hiiri. „Naine mul kardab metsikult neid, kass aga toob oma saagi trepi peale. Mängib hiirega, eriti neid ei tapa, lööb uimaseks ja ära ei söö. Selline jahimäng, mis teha – tal on instinktid! Mimmy passib mutte ka mullahunnikute kõrval aga kätte vist ei saa. Mul oleks hea meel, kui kass püüaks mutte. Need songivad alati muru üles, tüütud loomad.“ Peale muttide käivad pruukostil nende talus ka kitsed. „Sõidan koju ja mis ma näen – söökla on avatud! Minu õues näksib umbes kaheksa kitse mägimände. Nüüd on puudel „kitsedisain“. Keegi soovitas, et tuleb määrida rohelise seebiga, rikub maitse ära. Aga nüüd on juba hilja – enamus rohelust on liiga kõrgel nende jaoks.“ Pihtimus
„Kui oleks võimalik, ma peaks kodus tiigrit,“ pihib kassiusku mees. „Aga ma olen uurinud, ega nad ikka ei kodune. Mingi ameeriklane proovis, selle kraapis kiisu puhta lõhki. Muidu on tiiger ikka maru ilus loom, kõige ilusam minu meelest üldse. Kõige lemmikum on mul Amuuri tiiger. Selline võimas! Kõige suurem kass,“ räägib ta silmade särades. Kassipilti praegu Kammistel läptopis pole, aga ta räägib, et otsis küll sobiva suurusega tiigrilist-tausta, kuid ei leidnud õiges formaadis kaunitari. Edasi pihib Kammiste, et ta mitte ainult ei oleks hea meelega tiigri peremees, ta oleks lausa ise ka tiiger, nurruks ja uriseks, lööks käpaga. Ka näitlejaleiba maitsnud muusik demonstreeribki kohe osavalt kuidas ka tiigrina käpaga rehmaks ja muigab ise.
Inkari Lindve
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.