Persoonilugu: Heli Säre – üks Euroopa vähestest veterinaaranestesioloogidest
Kuidas opereerida kaelkirjakut? Õige vastus: ta tuleb operatsiooni ajaks magama panna, täpselt nagu inimenegi.
Selle eest, et patsient vajalikus koguses narkoosi saaks, hoolitseb lõikuse eel ja ajal anestesioloog. Looma operatsiooni ajaks sügavasse unne uinutamise eest peab ka keegi hoolitsema – parimal juhul siis samuti anestesioloog. Terves Euroopas on diplomeeritud veterinaar-anestesiolooge ainult 107. Kui eestlane Heli Säre (33) Euroopa anestesioloogiaeksami ära teeb, on tema 108. Võrdluseks: loomaarste ehk veterinaare on juba ainuüksi Eestis mitu tuhat…Niisiis on Heli veterinaar-anestesioloog ehk arst, kes hoolitseb narkoosis patsiendi eest operatsiooni või mõne muu valuliku või ebamugava protseduuri ajal. Heli on spetsialiseerunud lisaks anestesioloogiale ka intensiivravile. „Mujal maailmas ongi loomaarstidega samamoodi nagu inimeste arstidega: on radioloogid, kes ainult röntgenipilte loevad, on südamearstid, ortopeedid, lastearstid – igal alal eraldi spetsialistid,“ selgitab Heli. Eestis sedasorti erialalist spetsialiseerumist loomaarstide seas veel väga ei praktiseerita, mistõttu on eriharidusega Heli töötanud Ameerikas ja mitmel pool Euroopas. Eelmise kolme aasta taguse vestluse ajal oli Heli parajasti tööl Iirimaal – kolmeaastase lepinguga Dublini ülikooli juures asuvas loomakliinikus, mille patsientideks on ka kõik loomaaia asukad.
Eelnev kaelkirjaku-jutt pole suvaline näide. Dublinis oligi Heli üheks eriliseks tööks narkoosi alla panna 2-nädalane kaelkirjakupoeg. „Tal oli kõht lahti ja ta oksendas – kahtlustati kaasasündinud tervisehäda, mille diagnoosimiseks oli vaja läbi viia endoskoopiline uuring. Õnneks selgus, et tegu oli vaid bakteriaalse infektsiooniga,“ meenutab Heli.
Pikk tee Tartust läbi USA Euroopasse
Kuidas täpselt Heli oma ametis nii kaugele jõudnud on, on ta enda sõnul hirmpikk lugu. „Kõigepealt astusin Eesti Maaülikooli (endise Põllumajandusülikooli) loomaarstiteaduskonda, mille viimasel kursusel läksin neljaks kuuks Ameerikasse praktikale. Töötasin Kalifornias loomade intensiivravi kliinikus, millest on nüüdseks juba üle üheksa aasta möödunud. Peale seda tekkiski mul mõte, et ainult selle diplomiga, mille Tartust saab, piirduda ei saa. Seejärel olin viis kuud Helsingi Ülikoolis (enamasti on ülikoolide juures loomakliinikud), peale mida töötasin aastakese ka Tallinnas, Valdeku loomakliinikus. Edasiõppimise eesmärgil astusin internatuuri Londonisse, Kuninglikku Veterinaariakolledžisse, kus olin aasta ja neli kuud. Sealt pöördusin korraks tagasi tööle väikeloomakliinikusse Eestis, misjärel avanes võimalus tulla aastase lepinguga õppima ja töötama Austriasse Viini Veterinaariaülikooli kliinikusse. Järgmiseks kandideerisin anestesioloogia- ja intensiivraviresidentuuri Dublinisse,“ loeb Heli hoolikalt kõik oma rahvusvahelised töökohad üles. Praeguseks on Helil arstidele kohustuslik residentuuriaeg läbitud ning veterinaar-anestesioloogi sertifikaadieksam sai ka juba üsna mitu aastat tagasi edukalt sooritatud, kuid läbimata on veel nn Euroopa diplom. Heli selgitab, mida see diplom spetsialistile tähendab: „On olemas selline organisatsioon nagu European College of Veterinary Anaesthesia and Analgesia (ECVAA), mille poolt on praeguseks väljastatud diplomid 107 spetsialistile, neist 6 on audiplomid ja 6 mittepraktiseerivate arstide diplomid. Diplomieksamile pääsemiseks on vaja esitada kaks publitseeritud erialast artiklit, 300 patsiendi anesteesiaprotokollid ning kolme patsiendi täielikud haiguslood ja kõik muu sinna juurde kuuluv. 2009. aastal sain need kõik valmis ning need kiideti ka heaks. Eksamile tahan minna sel aastal.” 2008. aasta suvest on Heli jälle Viinis tagasi, sedakorda juba tähtajatu lepinguga. Heli ütleb just nimelt, et on Viinis t a g a s i. Tundub, nagu oleks ta koju tulnud. Vahva on Heli sõnul ka see, et Viini kliinikus on tingimused, tehnika ja varustus hoopis kaasaegsemad kui näiteks Dublini loomakliinikus.
Helil on valmimas doktoritöö, mille kaitsmine on juba 23. aprillil! Heli uuris oma doktoritöös, kuidas mõjuvad erinevad ravimid EKG-le.
Loomaarsti amet kindel juba lasteaia ajast
Miks Heli aga üldse sellise ameti valis? „See mõte on mul olnud küll päris lapsest saadik. Konni ma lasteaias lõhki ei lõiganud, aga kui jahimehest isa mõne looma koju tõi, siis uurisime emaga ikka loomade anatoomiat. Juba lasteaia lõpupeol olevat ma aga kindlalt öelnud, et minust saab loomaarst,“ meenutab Heli. Heli ema on ka arst, radioloog nimelt. Aga sedakorda küll inimeste oma. „Tema on mulle suureks eeskujuks olnud!“ kiidab Heli oma ema.
Heli patsiendid
Heli patsientideks on olnud igasuguste hädadega kõikvõimalikke nii koduseid, mets- kui ka loomaaialoomi. „Näiteks iguaanile ma intensiivravi veel ei ole teinud, aga koera neerusiirdamisoperatsiooni juures olen küll narkoosi teinud. Koerte puhul ei ole see küll väga tavaline operatsioon, kassidele tehakse seda rohkem. Londonis õnnestus osaleda ka koerale südameklapi siirdamise operatsioonil, kus kasutati kunstlikku vereringet. London ongi ainuke koht Euroopas, kus selliseid operatsioone tehakse. Ameerikas ülikoolikliinikutes tehakse selliseid operatsioone rohkem,“ annab Heli kaudse vihje lemmikute omanikele.Koerte, kasside ja hobuste opereerimises ei ole niisiis midagi ebaharilikku – nad kõik on väga tihti Heli patsiendid. „Hobuste anestesioloogia erineb pea kõigi teiste loomade omast, olles hästi huvitav ja keeruline. Kui hobune lõikuslauale tagurpidi keeratakse, on tal kohe häiritud nii südame töö ja ka hingamine ning enamasti tuleb hobused seetõttu operatsiooni ajaks kunstliku hingamise alla panna,“ valgustab Heli patsientide erisusi. Suurte loomade kõrval (teiste hulgas ka kaamelid ja eeslid, tiigrid ja lambad), tuleb Helil tegelda ka hulga pisematega, nagu näiteks hiirtega. Kõige väiksem Heli patsient on olnud aga mesilasema! „Päris minu karjääri alguses aitasin sõpra doktoritöö katse läbiviimisel, kui tuli mesilasemadele teha üldanesteesiat kunstliku seemendamise jaoks. “
Üks väga eriline patsient on Helil veel – pisike taksikoer, kes Viini kliinikus erilise operatsiooni läbi tegi. „Talle tehti torakoskoopiline kopsukasvaja eemaldamise operatsioon. See on üks uus asi veterinaarmeditsiinis – rinnaõõnelõikus, kus patsient peab hingama ainult ühe kopsuga ehk ventileerida tuleb ainult ühte kopsu. Inimestele tehakse selliseid juba pikemat aega, aga loomade anatoomia on inimese omast natuke erinev, mistõttu juba ainult suuruse pärast kõik inimeste jaoks mõeldud vahendid ja materjalid loomadele ei sobi. Operatsiooni eriline iseloom tingib ka erilise anesteesia vajaduse. Hetkel töötamegi asja välja ning valmistame õppevidosid ning -materjale. Antud operatsioone viib läbi kuulus kirurg Prantsusmaalt, kes ongi spetsialiseerunud keerulistele kopsulõikustele. Patsiente tuleb meie kliinikusse seetõttu kokku üle terve Euroopa,” ütleb Heli väikese uhkusega.
Sõber Kiti-Riin
Loomad tööl, loomad kodus. Heli koer Kiti-Riin (Eesti maa-tõugu, nagu Heli ise ütleb), kes on temaga pea terve elu kaasas käinud, on ka praegu Viinis talle seltsiliseks. Ainult Dublini ajal oli sõber Heli ema-isa juures Eestis. „Iirimaal olid need marutaudi vastu vaktsineerimise nõuded kuidagi eriti karmid, lihtsam oli koer Eestisse puhkusele saata,” meenutab Heli. Heli kiidab Viini ja austerlasi: „Siin ollakse üliväga loomasõbralikud, see on täiesti uskumatu! Looma- ja inimelu on siin täiesti võrdne. Arvan, et selle pärast ma siin olengi.”
Kiti on praegu 13 ja oma vanuse kohta väga kobe, kuigi ka tema on jõudnud juba mitu korda Heli ja ta kirurgidest kolleegide patsient olla. „2008. aasta suvel opereeriti tal piimanäärme kasvaja. See osutus pahaloomuliseks kasvajaks ehk teisisõnu rinnavähiks, mis oli levinud juba ka lümfisõlmedesse. Pärast lõikust sai Kiti kuus kuud keemiaravi, mida ma ise väga kartsin, sest see teraapia liik pole mulle loomade puhul kunagi väga meelt mööda olnud. Kiti talus ravi äärmiselt hästi. Karv tal ka maha ei tulnud, sest loomadel ei tulegi keemiaravi tagajärjel karv maha. Kitil leiti kasvaja ka põrnas, mis eemaldati 2009. aasta suvel. Nüüdseks on kõik korras ja Kiti on oma kõrge vanuse kohta tõeliselt heas vormis,” on perenaine üliõnnelik. Eks Kitil ole perenaise ja tema ametiga vedanud ka. „Peale operatsioone oli Kiti minuga tööl kaasas ehk siis kliiniku intensiivravi osakonnas sees,” selgitab Heli.
Tulevane professor?
Heli on oma tööst väga vaimustuses ja vaatamata ülimalt pingelisele töögraafikule leiab ta siiski aega ka muuks. „Kui te nüüd jälle küsite, et kas mul mees ja lapsed ka on, siis pean endiselt ütlema, et ei ole,” naerab Heli – seda küsitakse tema käest pidevalt. „Ma käin talviti lumelauaga sõitmas ja tegelen suvel Kite-surfinguga,” paljastab ta oma hobid. Eestisse ei satu Heli just väga tihti. Viimati eelmisel aastal, kui Tartus peeti viiendat rahvusvahelist Balti Anestesioloogia ja Intensiivravi Kongressi. Heli andis seal oma ettekandes ülevaate veterinaaranestesioloogia olulisematest tegevussuundadest. Mida tulevik toob, seda Heli ennustama ei hakka. Esialgu on ta eluga Viinis väga rahul ja kuhugi mujale, ka Ameerikasse mitte, minna ei plaani.Heli tulevikuplaanide hulka kuulub peale doktoritöö kaitsmist kunagi ka professoriks saamine.
Ille Grün-Ots
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.