ajakiri Lemmik

Sulelised Afganistanis

Tekst ja foto: Õnne Pärl

Meist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas Afganistanis on paljud asjad teisiti. Ka linnupidamise tavad. Igal hommiku- ja õhtupoolikul kostab meie Kabuli kodu kohal tiibade sahinat, mis kaugeneb ja läheneb korrapäraselt. On tuvide lennutamise aeg. Paljudel peredel on katustele ehitatud tuvilad, kus neid armastatud linde hoitakse. Vähemalt kaks korda päevas avatakse puuride uksed ja lastakse sulelised lendama. Jälgin õuel istudes parve tiirutamist. Tihedas kambas koos, otsekui kardaks kaugemale lennates ära kaduda, teevad linnud oma kohustuslikud ringid mu pea kohal ning suunduvad vabatahtlikult vangistusse tagasi. Vahel laseb ka naabrimees samal ajal oma tiivulised vabadusse ning mõni tuvi suundub “rivaalidega” kaasa. Viisakas on võõras lind tagastada, aga enne söödetakse külalisele magusa ning seemnete segu, mis võiks ta taas külla meelitada. Tuvid on Afganistanis väga armastatud, sest need linnud meenutavad afgaanidele nende enda vabadustarmastavat ­hinge. Lindude ostmiseks tuleb suunduda Kabuli vanalinna, paika nimega Kotša-e Koh Fruši. Esimest korda satun siia külmal talvehommikul, kuid linnumüüjad on lumest ja pakasest hoolimata aktiivsed. Kitsuke tänav on külg külje kõrval mehi tihedalt täis. Lisaks lugematutele linnupuuridele, mis katavad seinu kuni teise korruseni välja, on sellel tänavalõigul veel koha leidnud pisikesed tee- või söögitoad ning noateritamise- ja sepatööde ärid.

Tihedalt puuris koos

Kõigepealt pälvivad mu tähelepanu kollased kanaarilinnud ja vutid, kes on topitud puuri nii tihedalt, kui üldse annab. Järgmisena torkavad silma nurmkanad, need hallika sulgkatte, tulipunase terava ­noka ja valge-mustakirja tiibadega ­kaunid linnud. Kuuldavasti kasutavad afgaanid nurmkanasid küttimisel. Puuris hoitud lind võetakse kaasa metsikute lindude pesitsusalale. Kodulinnu hääl kutsub kohale pahaaimamatu metslinnu, kes on kütile kergeks saagiks. Metsiku nurmkana liha olevat hõrgutis; ise ma seda maitsta saanud ei ole. Meiegi peremehel on mitu nurmkana. Ta loodab, et nad hakkavad laulma, kuid minul ei õnnestugi nende lindude häält kuulda, üksikud piuksud välja arvata. Mul on nurmkanasid raske puuris vaadata (peremees neid jalutama ei lase), sest tavapärane puur on vaid pisut suurem kui lind ise. Nurmkanade vaikimisest hoolimata algab igal päikesetõusul meie hoovis kontsert, kui korraga löövad registrid lahti kanaarilinnud ja papagoid. Tuvidki ühinevad innuka kruugutamisega. Talvel kolib peremees kõik linnud klaasiga eraldatud linnuaknale, kus naabriõue kõhn kass neid näljase näoga piilumas käib.

Suvel linnas jalutades torkab silma, et paljudel poeomanikel on lemmiklind tänavale tõstetud: reeglina on tegu kas kanaari­linnu või nurmkanaga. Šar-e Naw’ pargis korraldatakse suviti nurmkanade võitlusi. Populaarsed on ka kukevõitlused; neid peetakse talviti.

Kukepoks Ühel päiksepaistelisel, kuid jahedal reedel sõidame autojuht Karimi ja tema uudishimuliku pojaga Baburi aeda. Ehkki viimased roosid veel õitsevad, näib paik väljasurnud ja mahajäetud – ainult aia nurka kogunenud tihe meestesumm vihjab, et midagi on toimumas. Mehed teevad mulle viisakalt ­ruumi, nii et pääsen esiritta. Esialgu ei toimu suurt midagi: kukeomanikud kükitavad ringi keskel, linnud riiete all peidus. Aeg-ajalt lükatakse mõni uhke suleline – ­pika kaela ja võimsate jalgadega linnud ­näivad minu pilgule paar korda ­kogukamatena kui Eesti kuked – teki alt välja, ja kukk teeb rahva uudishimuliku pilgu all ringis tiiru. Et sissejuhatus näib alles tuure koguvat, teeme vahepeal ringi aias. Meil ei ole seni õnnestunud näha moguli mausoleumi. Valvur avab meile värava aiakesse, mille keskmes troonib Baburi marmorist sakrofaag ja hauakivi. Restaureeritud kompleks on küll uue moega, aga vanad katkised hauakivid pärinevad sajanditetagusest ajast.

Kultuuriprogramm läbitud, pöördume tagasi barbaarse meelelahutuse manu. Vahepeal on toimunud pööre: kohtunik käib ringi ja kogub raha, rahvas annetab päris kenasti. Omanikud lasevad oma kirjusulised uhked linnud kokku. Mõnda aega tammuvad nad vaikselt, kaelad pigem hellalt vastakuti, kui äkki puhkeb kaklus tiibade lahmides. Omavahel tiibadega pekselda lastakse kukkedel vaid loetud hetked. Omanikud lahutavad linnud, piserdavad nende päid ja sulestikku veega ning tupsutavad rätikuga. Üks mees isegi lakub hellalt oma kalli linnu kaela. Peagi kordub kõik uuesti, aga ikka omanike valvsate pilkude all; mingit surmavõitlust sellest õnneks ei kujune.

Vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl elas koos eestlasest abikaasaga Kabulis aastatel 2006–2008. Ta töötas ajakirjaniku ja fotograafina, külastades 11 Afganistani provintsi. Elu tsiviilelaniku pilgu läbi on keskne teema Õnne Pärli suureformaadilises teksti- ja fotoraamatus “Armastatud Afganistan”. Samanimelist näitust on võimalik vaadata Tallinnas, Tartus ja Narvas.