ajakiri Lemmik

Kontorikoerad

LEMMIK 4/2004
Tekst Kaie Päike
Foto Aldo Luud
Fotoallkiri:
Kadri Kullman töölaua taga ning Doffen oma lemmikkohal aknalaual. Tööl möödub suur osa paljude inimeste päevast. Lemmikloomad käiksid meelsasti nendega kaasas, selle asemel et üksinda kodus oodata. Tööpäeva hommikul, veidi enne kaheksat, kostab Dimela koridoriparketilt koerte küüntekõbinat. Tööle saabuvad Peewee, Doffen, Edina, Jessi ja Elli. Omanikud kontsade kõpsudes nende kannul. See on Dimelas tööpäeva alguse signaal. Nii nagu mõnes kontoris on igahommikuseks heliks kohvimasina surin või faksiaparaadi ragin, on Dimelas tööpäeva alguse märgiks omalaadne küüntemäng parketil. Tööd hakkavad tegema siiski inimesed. Koerad saavad muretumalt aega veeta, nende põhiroll on end hästi ülal pidada, maandada inimestel stressi ning vahetevahel ka tõsist tööd teha – katsetada enda nahal uusi tooteid. Dimela toob maale veterinaarravimeid ning lemmikloomade toite ja hooldusvahendeid. Koerte roll on eriti oluline just uute toitude hindamisel. Peamine põhjus, miks koerad koos omanikega usinasti tööl käivad, on aga see, et päevast päeva üksi kodus viibival koeral on igav ning õhtul koju saabuv pererahvas ei või iial teada, mis neid seal ees ootab. Dimela juhataja Kadri Kullman, kes viibib kontoris mõnikord rohkem kui pool ööpäeva, leiab, et koerte jaoks on palju inimväärsem olla kontoris omaniku kõrval kui üksi kodus. “Nii on ka mul endal hulga mugavam,” leiab Kadri. “Kui ma peaksin pärast pikka tööpäeva minema veel koeri jalutama, oleks see tunduvalt väsitavam. Päeva jooksul koertega paar tiiru õues käia on aga meeldiv vaheldus nii mulle kui neile. Lööb vaimu värskeks ja sunnib end tuulutama ka siis, kui muidu nagu õue ei kipukski.” Kadri on tähele pannud, et loomadega ­lävimine, eriti närvilistel päevadel, mõjub rahustavalt. Sest suht­lemine loomaga on vahetu. “Loomad parandavad elu­kvaliteeti. Nad aitavad viia mõtteid mujale just siis,kui on kõige õigem aeg. Samas olen märganud, et kui olen millessegi väga süvenenud, ei tule Peewee ega Doffen mind kunagi segama. Aga kui tekib väsimus ja mõtted hakkavad uitama, on nad kohal. Algul arvasin, et see on juhus, aga ei ole. See ongi see kõige parem osa looma ja inimese suhtest – üksteise tingimusteta aktsepteerimine ja hoidmine. Tunne, millest saavad aru ainult lemmikloomapidajad,” arvab Kadri. Dimelas on koerad olnud alates 1997. aastast, kui koliti avaratesse ruumidesse Emajõe tänaval. “Koerad on meie kontori nii loomulik osa, et kui neid siin pole, oleks justkui midagi olulist puudu,” arvab reklaamijuht Katrin Tilk ning on kurb selle üle, et ta oma bernhardiini tööle kaasa võtta ei saa. Bernhardiini-mõõtu koer oleks Dimela loomasõbraliku pere ja koridoride jaoks liiga suur, pealegi oleks õuekoerale päev läbi soojas kontoris viibimine piin.

Intelligents ja lastetuba

Kontorikoertele pole kehtestatud mingeid ­erinorme ega -piiranguid, nad ei pea olema käinud ­näitustel ega läbinud eridressuure. Küll on aga vajalik elemen­taarne kodune kasvatus – et koer oskaks end inimeste seltsis mugavalt tunda ning ta ei tohi häirida kaastöötajaid. Paljunäinud Kadri teab, et Norras ja teistes põhjamaades on koeri töö juures tunduvalt rohkem kui meil ning töövestlustel on loomulik, kui töölesoovija küsib, kas ta tohib koera(d) tööle kaasa võtta. Just samasuguse küsimuse esitas reklaamiassistent Marju Kiris, kui ta Dimelas töövestlusel käis. Nüüd käib ta tööl iga päev koos Edina, Jessi ja Elliga. “Ma polekski saanud siia tööle tulla, kui mul poleks lubatud koeri ühes võtta,” räägib Marju, kel oli ka eelmises töökohas luba koos koertega käia. Tänavalt leitud Jessi on Marju külge justkui kleepunud – seal, kus Marju, on ka koer. Hirm omanikust uuesti ilma jääda pesitseb koera alateadvuses ning sellist koera ei tihka Marju pikkadeks päevadeks üksi koju jätta. Õnneliku lapsepõlvega Edina seevastu on rohkem omapäi ega lase end Marju kohal- või eemalolekust häirida. Edina on ka koeraperest ainus, kes vahel teiselt korruselt esimesele tatsab või korraks hoovis olevasse lattu põikab, eriti kui sealt isuäratavaid lõhnu tuleb. Ükskord tuli ta Marju juurde, koeravorst hambus, endal halearmas nägu peas, et ma tean küll, et ei tohi, aga ma ei saanud ju teisiti. Marju oli teisel arvamusel ning Edina pidi vorsti tagasi viima. Teised koerad püsivad terve tööpäeva kenasti oma tööpostil teisel korrusel, õues käivad nad vaid koos omanikuga.

Loomasõbralik kollektiiv

Koerte ja muude lemmikloomade tööle lubamise või mittelubamise otsuse teeb siiski iga firma ise. Kui keegi töötajatest pole koera suhtes allergiline ega karda koeri, võiks ju koerad või ka võimalusel muud loomad töö juurde lubada. Üks tingimus on siiski veel – koer ei tohi segada inimeste tööd ning looma heaolu ei tohi kannatada. Närvilise koeraga, kes vahetpidamata ringi traavib ja haugub ning vahest ehk ka näksata püüaks, on ühes ruumis viibimine raske katsumus. Dimela koerad on kogenud seltskonnaloomad, nad ei klähvi ega hammusta, nende arvel pole isegi ühtki läbinäritud juhet ega üleshüppamise tõttu rebenenud sukkpükstepaari. Enamik Dimela töötajatest on hariduselt veteri­naarid ning tunnevad hästi loomade hingeelu, ka pal­jud kliendid on loomaarstid või siis loomadega kokkupuutuvad inimesed. Ent ka sealses looma- ja loodussõbralikus kollektiivis pole mitte iga koduloom oodatud. “Ma pole üldse kindel, kuidas reageeriksid meie kliendid siis, kui neile koridoris pooleteistmeetrine boa vastu roomaks,” meenutab Katrin aegu, kui üks kolleeg kontorisse oma roomajatekollektsiooni parima esindaja tõi. Koerad on siiani külastajates vaid positiivset elevust tekitanud. Õhtuti, pärast tööpäeva on koerad vähemalt sama väsinud kui nende omanikud. Tahavad vaid süüa ja magada. “Eriti väsinud on koerad esimestel tööpäevadel pärast puhkust,” on Kadri täheldanud. Eks kõik ju teavad, kui raske on end puhkuse järel töölaineile seada…

Teistsuguseid arvamusi

Kontoriloomade miinuskülgi oskab kõige paremini välja tuua koera mitteomav müügidirektor Tõnu Ummik. “Aeg-ajalt on koerad mul lihtsalt jalus,” tunnistab Tõnu, kes on paar korda pidanud mõnele koerale kogemata peale astuma. Iial ei tea ju, millal mingi koera mingi osa võib tema suure kinga alla jääda. Edinal on kombeks end vahetevahel trepiastmele pikali visata ning seal kas või pool tundi lõunauinakut nautida, laskmata end kõigutada üle tema üles-alla kõndivatest inimestest. Vahel, kui pingeline mõttetöö pooleli, ajab koeraküünte klõbin Tõnu mõtted segamini, ka koosolekute töine meeleolu muutub, kui nurgast hakkab kostma Edina norskamist. Ükskord oleks Tõnu aga Doffeni õhulennu pärast äärepealt närvišoki saanud. Doffen hüppas suure hooga oma lemmikkohale aknalaual, et jälgida partide tegevust Emajõel, Tõnu aga arvas, et nüüd hakkab koerake läbi lahtise akna enesetappu sooritama. Kokkuvõttes leiab aga Tõnu, et koos koertega töötada pole hullem kui ilma nendeta, koerad ei tekita oma olemasoluga üle mõistuse ebamugavusi. “Pole koridoripõrandatel süljelärakaid, millel keegi oleks libastunud, ning õnneks on meil piisavalt suur kontor – kusagilt ikka mõne koertevaba nurgakese leiab,” naerab Tõnu tolerantselt ja leiab, et vahel on koeri siiski päris vahva vaadata. Eriti siis, kui pingelisest mõttetööst on aju kärssama hakanud ning aeg puhkepausiks.

Tagasi