ajakiri Lemmik

Raagritsikaist prussakateni

Tekst: Anneli Sihvart
Foto: Tiit Blaat

Tallinna loomaaia putukakollektsiooni talitajad suhtuvad oma kuuejalgsetesse hoolealustesse nagu lastesse. “Pukukad! Ma tahan siit ära, siin on pukukad!” Umbes sellist kisa kuulsin üheksa aastat tagasi, kui tütrele lõpuks ometi linnapargi asemel korralikku metsa soovisin näidata. Nii ei tulnudki esimesest metsatutvustusest midagi head – “pukukad” kohutasid mudilase ära. Ega siis ainult pisikesed – suuredki kardavad putukaid. Mõni pelgab liblikaid, teine sipelgaid… Pole ma palju targem isegi, sest kardan paaniliselt ämblikke. Tõsi küll, kuna ämblikud pole putukad, siis võin uhkelt kinnitada, et putukad mulle meeldivad.

Isegi putukas võib infarkti saada

Tallinna loomaaias on nüüd putukate kollektsioon. Selle pani kokku Räpinas aiandust õppinud Hannes Maripuu. Kollektsiooni kuuluvad putukad pole nõela otsa aetud, vaid elusad, ja pärinevad troopilistelt maadelt. Putukakollektsioon sai alguse umbes aasta eest – pärast seda, kui valmis loomaaia kompostimiskeskus. Nimelt toimub seal peale tavalise kompostimise väikeses koguses ka vermikompostimine, mille juures on tegevad punased sõnnikuussid. Sõnnikuusse söövad loomaaia linnud, nende töödeldud kompost ise on aga väga sobiv mitmesuguste põrnikate ja mardikate vastsete kasvukeskkonnaks. Kui aga nõnda, siis milleks võimalust kaotsi lasta? Esialgu pelgasid Hannese kolleegid, kes putukate eest hoolitseda aitasid, neid omajagu – ilma kummikinnasteta ei tulnud sitikate puutumine kõne allagi ja isegi siis ajas lähem kokkupuude mõnigi kord kiljuma. Hannes oli samuti esiti ettevaatlik, kuigi teadis, et ta hoolealused on ohutud. Ühtegi mürgist ega muul moel tõsiselt ohtlikku putukat pole ta kollektsiooni muretsenudki. Äärmisel juhul võib mõni neist kergelt naksata või pisut söövitavat vedelikku pritsida. Lõuad on ju võimsad. Hannes mäletab senini, kuidas ta kord vaiksel hilisõhtusel tunnil kuulis üht raagritsi­kat teises ruumi otsas krõmps-krõmps ­taimelehti närimas. Inimest nad reeglina siiski ei ­hammusta, pigem põgenevad või saavad ise infarkti. ­Viimati mainitud kurb kogemus on Hannesel kahjuks ­olemas.

Nüüd Hannese naiskolleegid enam ei kilju, pigem väidavad, et pisikesed ringisibavad kuuejalgsed on neile nagu lapsukesed. Nii et Hannes on jõudnud mõistmiseni, et üks võimalus igasuguste foobiate raviks võiks olla patsiendile foobiaobjekti kinkimine.

Peruu haruldus Kollektsioonis on putukaid, kes vastsestaadiumis väga meeleldi inimesega suhtlevad, hiljem enam aga mitte. Seepeale võiks arvata igasuguseid imelisi asju, kuid Hannes endale liigset fantaseerimist ei luba. Kinnitab – ja küllap on tal õigus –, et vastsed tulevad hea meelega käe peale tõenäoliselt siiski mitte suurest inimarmastusest, vaid käe soojuse tõttu. Suur osa kollektsioonist eelistab süüa magusaid puuvilju. Esimeseks toiduks on banaan, hädapärast käib ka õun või pirn. See peaks olema natuke pehmem, juba lagunev. Kibedaid ega hapusid puuvilju – näiteks sidrunit – ei tasu neile putukaile pakkuda. Laguneva banaani peale tekivad aga kiiresti äädikakärbsed. Et putukapidajad sellisest nuhtlusest pääseksid, on jaapanlased välja töötanud proteiinirikkad želeed, mida äädikakärbsed ei armasta. Putukad ostetakse enamasti Saksamaalt, Tšehhist ja vähesel määral ka Põhjamaadest. On loodud esimesed kontaktid jaapanlastega, kes on väga asjasse süvenenud, kuid kelle erialane kirjandus internetis on paraku kõik jaapani keeles. Ühe põneva kollektsiooni kuuluva isiksusena – kui putuka kohta ikka tohib isiksus öelda? – võib nimetada Peruust pärit raagritsikat, keda esimest korda kirjeldati alles 2004. aastal. See raagritsikas elab Peruus kõigest 5 hektari suurusel territooriumil, pärast tema avastamist ja kirjeldamist moodustati sealses looduspargis üksus, kes hakkas tegelema putuka paljundamisega ja saatis esimesed eksemplarid ka Euroopasse. Erakasvatajad on samuti tublit tööd teinud ja nüüd, kui populatsioon on ilmselt kontrolli all, on võimalus neid loodusesse tagasi lasta.

Putukakasvataja kõige suurem rõõm on, kui mardikas koorub või postipakiga elusa ning tervena saabub, kinnitab Hannes Maripuu. Oluline on, et transport ei toimuks talvel. Enamasti troopilised putukad alla 19kraadist temperatuuri ei talu, tuuletõmbust samuti mitte.

Iga päev kaheksa tundi tööd Kui ma esiti arvasin, et putukapidamine on lihtne: anna aga toit ette – olgu siis taimede lehed, puuviljad, elusad kilgid või koeratoidu graanulid – ja edasi tegutsevad kuuejalgsed ise, siis nüüd selgus, et ma olin eksinud. Vastsete kasvatamise ruumis jätkub tööd iga päev tubliks kaheksaks tunniks. Mikrolaineahjus tuleb kuumutada substraati, kuhu vastsed asetatakse – et sinna kahjulikke mikroorganisme ei jääks. Metsa alt on vaja vastsetele sobivat lehtpuupuitu otsida ja tükeldada. Riknenud toit tuleb eemaldada. Leida koorunud putukad, seada neile sisse uus eluase. Kontrollida substraadi niiskust. Jne, jne. Kusjuures, kõik koorunud pisikesed ei jää kunagi ellu.

Vaatan puurist välja võetud putukat, kelle Hannes mulle tutvumiseks ulatab. Sellist peaksin meeleldi isegi – elukas näeb välja nagu miniatuurne mängukilpkonn. Vene keeles ongi tema nimetus tarakankilpkonnake. Hannes Maripuu hoiatab aga, et niisugused putukad on väga kallid – mitukümmend kuni mitusada eurot. Ja Venemaalt ei tasu putukaid üldse osta – seal on nad veel kallimad.

Tallinna loomaaia putukakollektsiooni esimene näitus oli tänavu veebruaris, teine toimub sügisel, tõenäoliselt septembri lõpus. Siis, kui loomaaia kohvikus on külastajaid jälle napimalt ja seetõttu seal hoopis näituse saab avada. Ükski teine ruum pole paraku ei piisavalt soe ega tuuletõmbusevaba. Kui märkate kuulutust, et selline näitus on taas avatud, soovitan vaatama minna – saate tublisti targemaks ja põneva elamuse tükiks ajaks.